Sügis avas oma silmad. Minu sees.
Ma tundsin teda lähenemas, juba pikemat aega.
Luuleread on muutunud vaid aimatavaks, väga udusteks pildiseeriateks.
Rääkides ikka ainult ühest: mul on külm, sügis on tulekul!
Ja täna ta ärkaski.
Ega ma ei ole kurb. Lihtsalt veidi teine.
Paus. Vihm hingab. Seekord olen ma valmis.
1 peegeldust:
mengapa tidak:)
Post a Comment