Avastades tundmatut

Külm

2012-01-26T21:44:00.002+02:00

Kõik ei lähe alati plaanipäraselt. Ja tegelikult on mul selle üle hea meel.
Selles on teatud vabadus.
Ja hingamine on tagasi.

Igal hommikul taevas põleb. Ühe hetke. Ühes kohas.
Et seejärel taas halliks tõmbuda.
Et järgmisel hommikul taas põleda.
Nii tumedalt. Ja nii heledalt. Ja nii vanaaegselt.

...noppisin lumesädemeid...

Sinule

2012-01-11T16:12:00.005+02:00

kas tead, ma mõtlen sinule.
isegi kui olen sind vaid korra kohanud.
isegi kui meie kohtumised on vaid kujutlustes.
ma mõtlen sinule.
ja naeratan.

sest sa oled eriline, kas tead.
ilus isegi siis kui sa ise raputad pead.
ja naeratad nii kerges uskmatuses vastu.
ma mõtlen sinule.
isegi kui sina seda ei usu.
mina usun sinusse.

kas tead, ma mõtlen sinule, just sinule,
kui naeratan ja
hinges armastan.

ega sa ei punasta nüüd? :)

something beautiful

2012-01-10T13:52:00.002+02:00

ps! kui on vajadus lörinal nutta, siis see film ajab asja ära.

2012-01-03T14:13:00.002+02:00

Ma soovin, et inimesed suudaksid lõpetada selle "ma pean" suhtumise. Sa ei pea tegelikult mitte midagi. Sa ei pea elama elu, mille teised sulle valinud on. Sa ei pea elama isegi mitte seda elu, mille sa mingil hetkel ise endale valinud oled. Teel on endiselt palju käänakuid. Tee pole kunagi niivõrd sirge, et korraks peatumine ja hingamine tooks kaasa lauskokkupõrke.

Lihtsalt.
Soovin.
Soovin endale sama.
Kui saad, siis ole õnnelik! :)

esimene kummardus

2012-01-02T11:49:00.003+02:00

Aasta esimene? :)

Võiks ju rääkida sellest, kuidas läks minu vana ja saabus uus aasta.
Võiks ju rääkida sellest, kuidas olin üksinda (noh, kassiga :)) ja istusin šampuseklaasiga aknalaual. Kuidas ületamatu kurbus tabas mind aasta esimesel tunnil. Kuidas see polnud isegi mitte minu enda kurbus. Võiks ju rääkida sellest, kuidas päev algas kargelt, aga soojalt. Või sellest, kuidas selget taevast ja tähti käisin neelamas, jõe ääres kiikumas ja pimedas jala kraavis märjaks oskasin kasta. Ja selle tegevuse juures saatjaks eufooriline tantsusamm ja naer.
Jah, ma kirjutasin ka. Peas rohkem kui tegelikkuses, aga siiski tõeliselt.
Jah, oli sündmustevaene. Nagu tavaliselt. Ja tuju muutus rohkem kui iial varem.
Aga tegelikult tunnen palju rohkem kui kunagi rääkida võiksin või oskaksin.

Esimest korda elus andsin uusaastalubaduse. Seda ma ei avalda.
Draakoniaasta ja igaveste lohede austamiseni (Maalehe sõnastus :)) jääb veel aega. Aga minu draakonid ärkasid juba pool aastat tagasi. Vaimustus ja värvid ja ristpisted.
Kuigi mõtted luusivad endiselt huntidega.

Ja mul on kohutavalt hea meel, et on hulle inimesi, kes on alati iseendaks jäänud!

Kuuselõhna!

2011-12-23T12:55:00.000+02:00

Kas päriselt on ka jõulud või? Nii... armas. :)

Ma pidin küll minema maale oma püromaanlikke kalduvusi rahuldama ja hilinenult pööripäeva tähistama, aga see retk lükkus edasi. Nii et siis jõulud.
Ega ma ei tahtnud sellest sügisest lahti lasta. See oli nii... kõik.
Hästi palju kurbust. Ja hästi palju neoonset rõõmu. Maagiline oli.
Vihm teeb õnnelikuks.

Nii et siis jõulud.

Musti jõule siis! Selliseid maagilisi ja hämmastavaid, säravaid ja hästi paljude küünaldega!
Soojust südamesse :)

(jah, mul on hea meel, et lund maas ei ole. ilma irooniata - ma ei taha lund)

I'm not crazy, I'm just a little...

2011-12-17T18:59:00.002+02:00

: : : : :

2011-12-14T14:44:00.006+02:00

You say that I'm ugly.
You say that I'm strange.
I've swallowed every word.
Each searing drop of pain
Life has showed the facts
Down my constricted throat
Life, you can force-feed me
On anguish till I choke.
So I cry cause life's unfair?
Sorry, bitch, that's tough.
I am not worth the joys of earth
I am not meant for love.

God is Good, they say.
I'm not so sure.
I think God may be a mad scientist
in a white lab coat
experimenting on cages of people.
Maybe He laughs when we run around
screaming and screaming.
Maybe He takes notes on us under little headings:
"control group"
"test group"
as He watches us weep silently in corners
gnawing on our fingers.
or maybe He's asleep in His bedroom upstairs
underneath His silken canopy,
while we howl in anguish down in the basement
rotting in our rusty cages
completely forgotten by God the Mad scientist.

We have no idea of another's suffering.
I judge you, you judge me; we look askance
at hair or clothes or skin or smiles or the lack of smiles.
I think you laugh too loudly and I hate your taste in music.
You think I talk too much and you hate the boots I wear.
And all the while inside we weep and weep and weep.
We peek out, terrified, on a world that doesn't know us,
and long for someone to see how lovable we are.
We pass each other by, faces careful masks of concern.
Your anguish cries to mine; my heart aches just like yours.

- Elizabeth Kim

Lihtsalt sest vana märkmik sattus mulle taas kätte.

:)

kaheksas teetähis

2011-12-03T15:07:00.003+02:00

Tumepunane lina, sellel valge küünal.
Enda matustel.
Rohelises, kõik on rohelises.
Lilled. Mina.
Lämbusin.

Ja nii külm on.
Nii külm!
Sest mul pole kuskile minna.

Ulun. Kui palju on kahetsust.
Mul pole kuskile minna ja viha ärkab sellest üles,
kihvad kasvavad.
Tõmban musta maski ette, silmad jäävad kuuks.
Kurjaks tuuleks muutun, mürgisuitsuks.
Imen. Imen. Ma imen teid tühjaks!
Lätsutan. Kihvad surun veeni. Neelan.
Neelan.
Neelan.
Mind peatada ei saa!
Raev on pimestav.
Vaid tuli paneb pea ringi käima.

Ei. Surman, surman tule.
Aga see süttib uuesti ja mõistan, kui palju on kahetsust.
Nii palju mu sees.
Tuli ei kustu.
Tuli ei kustu.
Ei kustu!
Palun!
Ei kustu...
Näitab mulle mind ennast,
loob nii valusa tasakaalu.

Külm on, kui vaatan otse leeki.
Ja ma avan oma silmad järgmises elus,
keset roheliselt lõhnavat metsa.

Naeratus

2011-12-03T12:13:00.006+02:00

Mõnikord on see nii peidetud, mõnikord kannad vaid südames.
Mõnikord on hingamises paus, mis kestab terve igaviku, enne kui mõistad.
Ja vahel on muinasjutumaa sealsamas kus sina. Valguses, pimeduses, hinges.

Ma tahaksin näidata, aga leidma peab ise, ära tundma. Vahel alles tagantjärgi.
Aga lendama tähed ei vii, lendama viivad unistused. Silmade sulgedes, aga veel rohkem neid avades. Haarad neil sabast, kohtud uutega ja tõmbad teisi kaasa.

Puudutades igat pinda, maailma ja hetke. Õrnalt, nii õrnalt ja järjest tugevamalt, kuni naerad ja tantsid, sest kõik...elab!
Elab sinus ja sinust väljas. Su ümber, kui ainult vaatad.
Helid, mis liigutavad südant.
Hingamisseisak on sõnatu, sest tähti polegi nii palju, et kõike kirjeldada. Piisab pilgust.

Kas sa tunned ära ime, kui oled selle tunnistajaks?

Ära usu mu sõnu, tunne ise!
Vägi ei tule ühestkist esemest, see tuleb vaid sinust endast.

Ma ei suuda seda tunnet alati säilitada, ma ei ole nii ilus.
Aga täna öösel kass nurrub ja draakoni silmis on hingekillud...

Sassis

2011-12-02T21:32:00.004+02:00

Ma olen praegu natuke sassis.
Kool on kaugel, kaugel tagaplaanil. Mitte et ma mitte midagi ei teeks. Mitte et kirjutamine aja ära võtaks. Mitte otseselt. Ma lihtsalt tunnen liiga palju, kõiki segaseid ja hulle tundeid, mis lihtsalt ei lase kirjutamisest eemalduda. Mõtetes.

Mitte et miski muu tähtsust ei omaks. Mitte et ma oleks kõige muuga lõpetanud. Üldsegi mitte.
Küll aga jõudsin sellele järeldusele, et minu jaoks on üks armastus.
Kõik muu on flingid ja tuhinad. Mis, tõsi, võivad kesta suhteliselt pikalt ja mida on võimalik rahuldavalt lõpule viia. (ja loomulikult ei räägi ma siin inimestest, eks :)

Ja ma olin hetkeks nii kurb selle pärast. Aga järgmisel hetkel jälle nii rahulik.

Ma ei ole eriti andekas inimene. Aga ma jõuan alati, ALATI kirjutamise juurde tagasi. Isegi siis kui ma seda taluda ei suuda või tekib tülgastus või on paus olnud nii pikk, et kõik pisemadki oskused on kadunud või tunded löövad kõik seest ja väljast täiesti sassi nagu praegu.
Ja ma tunnen selle tõdemuse ees hirmu.

Aga isegi sellisel hetkel on see kõik liialt võrgutav ja mina liialt sees ja armunud, et ennast eirata.

Sassis.
Sel kuuvahetusel oli mul totaalne samhaini tunne. (jah, kuu aega hiljem). Igal ööl põleb latern aknal ning kõik oleks justkui võimalik. Ja see kõik võimalik on PÄRIS.

...pilvedest seotud on käed, leegis on tantsivad näod...

ikka muusika :)

2011-11-24T13:32:00.003+02:00

Ma pole seda vist siia pannud - mu viimaste kuude parim tujutõstja! :)

:)

2011-11-22T22:36:00.003+02:00

Kooljakuu

2011-11-20T14:38:00.004+02:00

Ma tõesti mõtlesin, ma tõesti mõtlesin et ma ei kirjuta. Et sel sügisel ma EI kirjuta. Et ma pühendun kõigele muule. Et ma olen igapidi hästi tubli. Ma TÕESTI mõtlesin, et ma ei kirjuta.
Kui naiivne võib üks inimene olla!?!

Nagu ma poleks juba varem selle olukorraga kokku puutunud. Nagu ma ei tunnekski ennast.
Ja praegu...
Ma kardan, et ma olen liiga sügaval sees, et mul üldse oleks õigust MÕELDAGI, et ma ei kirjuta.

Painajad. Kummitajad. Lood. Tänavalaternad.
Ma lämbuksin ära, kui nad kõik enda sisse jätaks. No tõsiselt!
Sõltuvus on raske haigus?

...ja mul on tunne, et olen siin liialt isiklikuks läinud...

KAMELOT

2011-11-18T23:51:00.013+02:00

Nüüd on siis Fever Ray, Emilie Autumn, KAMELOT ja ülejäänud (mis on ka super muusika) :)

Kuvand

2011-11-16T14:05:00.005+02:00

Ma usun endiselt, et ei ole pealiskaudseid inimesi. On vaid pealiskaudne olukord või olek, et oleks, jah, lihtsam.
Sest igas inimeses on tema traagika.
Nii nagu teie ei näe minu sisse ja vahel mõtlete, et huvitav, milline ta seestpoolt on?
Siiruviiruline? Kullakarvaline? Lipi-lapiline?

Täpselt nõnda käitun ka mina. Kui palju ma ikka oskan lugeda neid väikesi märke, kui neid varjab nii heatujuline mask? Ja mõnikod muutub see isegi omaks ja rõõmuks ja vahel jälle piinab nagu pöidlakruvid. Palun ära kortsuta mind. Palun ära tapa mind ära.
Ja see kõik jääb varjatuks. See aga ei tähenda, et seda tunnet ei oleks.

Me kõik oleme vahel viimased närakad, ihkame kättemaksu nii teistele kui endale.
Ja fakt, et ma tean, et pean muutuma, ei tähenda veel, et ma seda ka teeksin.
Või isegi tahaksin.

Võib-olla kaob peale surma meie eneseteadvus ja nõnda tekibki kõikehaarav vägi. Mõnikord ma tahaksin nutta kõikide nende hingede pärast, kes ei mahu mu sisse enam ära. Aga ma nutan ainult unes. Siis, kui minemise read on valusad kirjutada. Ja alles jääbki vaid ahastus, mida ei suuda
enesest välja elada.
Ja mida pimedamaks läheb, seda kergemalt end tunnen.
Sest pimedas ei ole tarvis kanda maski. Pole tarvis seda kuvandit, millest hiljem kümne küütsega kinni hoida. Piirid muutuvad häguseks ja ma ei ole hea. Ja ei ole paha.

Ja ma ei taha enam neid üdini ausaid ja realistlikke pilte. Needki on vaid
kuvandid. Nii siiras! Räägid endast nii halvasti!
Läbitöötatud, detailideni, mootoriõlini välja on see kuvand, mis naeratab või näitab pidevat vihast olekut või ükskõiksust või tuimust.

Aga ikka on iga inimese sees tema oma traagika. Ja seda omavahel võrrelda on lihtsalt vale.
Äng ja valu jääbi ikka samaks.
Ja samaks jääb ka headuse kübe, millest vahel on nii raske mööda vaadata ja südametunnistus plõksib, aga peab.
Sest muidu me lihtsalt plahvatame, sest ei suuda ennast enam koos hoida.
Või vähemalt seda me arvame. Ja hukka ei saa seda mõista.

Ja ikka oleme nii üksi, nii üksi. Aga tähed säravad.

See, et oled kaotanud pea, ei tähenda veel, et oled kaotanud ka ennast!

/kirjutasin jälle tapeedile... :)

: : : : :

2011-11-12T00:30:00.007+02:00

"Live to the fullest,
age to the fullest,
go bald to the fullest
and die long after I do.

And if possible, die with a smile."

. . . . .

. . . . .

"If I were the rain that binds together the earth and the sky
whom in all eternity will never mingle...
would I be able to bind two hearts together?"

- Bleach

natuke värvi

2011-11-06T14:35:00.012+02:00

You Are Colorful Because You Are Sparkling

You are witty and clever. You may not be the most outgoing person in the world, but you speak up when it matters.

You know how to create an aura of mystery surrounding you. You enjoy having people wonder about you.

You never overshare or dominate a conversation. You only inject yourself when you know it's your time to shine.

You are classy and elegant. Making a good impression is important to you, and you love to leave people wanting more.

pärast udu

2011-11-03T19:41:00.006+02:00

Peale migreeni on maailm alati teistsugune. Kõik meeled on eriliselt erksad ja tundlikud.
Vanasti olin ma oma kuu aega pärast õnnelik, et jee! ma olen veel elus.
Aga see on kummaline. Ma magasin ja nägin und, mille mõte seisnes selles, et ära kaota ennast ära.

Ja mind tabas taas inspiratsioon.
Ma olen liiga sassis, et loogilist mõtet kirja panna hetkel, hakkan parem kirjutama.

The Return of the Lost One?

2011-10-26T17:17:00.005+03:00

Täna ma leidsin oma naeratuse taas üles.
Ja mul kummitab "Viimne mohikaanlane".

Ma tõesti ei taha ära sõnuda, aga...vist olen päriselt tagasi.

seitsmes teetähis

2011-10-26T17:08:00.000+03:00

Kiirgus. Nii palju soojust endas
ja valgust endast välja.
Ja ikka. Ei, ei ole külm,
ent pole ka soe.
Kuuma kiirgan, kiirgan teile,
ei saa seda jätta endale.
Ja selleks, et olla mina ise,
selleks tõusebki mõnikord hunt.
Kandiline pea ja lahkunute varjud. Kõnelemas.
Olen vaid üks inimene, soovimas.
Enese lööki.

Hõbemustrist sinavad tähtkujud
tõmbuvad sirgeks.
Valge tuhiseb mu suunas – minu sees,
oda minu sees!
Vajutan selle tugevamalt endasse, kiirgan
helevalgeks.

Ja loojang on punane.

Taandun. Jälgin.
Jälgin sinist leeki. Neelan kõrist alla.
Tõusen üles, tõusen üles!
Ma näen.
Näod. Silmad. Maailm.
Ma näen –
maailm on tagasi!

Rand

2011-10-22T19:11:00.002+03:00

Ma seisin sillal ja vaatasin alla ja ümisesin tuult.
Seisin rannal vastu vett ja kuulasin vihmapiisku.
Istusin kiigel ja lendasin enesest välja.
Istusin turnimistornil ja nägin maailma virvendusi.

Ma armastan randa, kui just parasjagu suvi pole.
Ja ma võiksingi jääda seisma ja vaatama, silmad sulgema ja tundma.

Vihma sadas. Aga tuul kõneles.
Ja silmad avanesid.
Ja sees põles tuli.

Tulin, et olla üksi. Läksin, kui leidsin oma hinge.

Ettenähtud muutused

2011-10-14T13:16:00.001+03:00

Ma olen nüüd ära ristitud (rebase mõttes ikka). Esimest korda üleüldse. Kogu oma eelneva õppeaja jooksul on mul õnnestunud seda vältida. Küllap on see hea märk, sest siiani pole millestki ka erilist asja saanud... Seos missugune! :)

Ja seda samal päeval põhimõttelise koondamisteatega, nii et varsti pean ma ühinema "vaeste üliõpilaste" massiga. Ma ootasin seda juba kaks aastat, tõsimeeli! Aga ikka on natuke ärritav. Kust ma nüüd oma doosi värsket õhku ja füüsilist koormust kätte saan ja kindlustatud segavate teguriteta mõttevoolu? Vähemalt saab hommikul magada. Tulgu vihma, lund, äikest või rahet! :)

Päike paistab. Mu eelmisel sügisel kogematasel kombel kirjasaanud eesmärkidest olen täitnud kolm. (neist ühe küll kerge variatsiooniga)
Pling-a-linga-ding-dong-ding! Täna on päriselt ka hea.

2011-10-11T21:50:00.000+03:00

kurb siluett
nii vaimustavalt kaunis
ja ikka täis tumehalli nukrust ja
mulla hõngu
ja ikka täis headust
jagamas soojust ja tuld, vetevoogusid,
kärestik, laugas ja laavaoja
kõik ühes

pööran oma pilgu sinult ära
see nägemus pole määratud mulle
ent kuulen ikka su laulu
midagi nii palju kaugemat kui
sireenid ja haldjad, näkid ja paanid
midagi silmapiiri sisse sulavat
taban noodi su hääles
kaugemalt kui tähed ja vihmad ja tuuled
sa tuled nii kaugelt ja oled nii kurb
ning armastus sinu vastu on paratamatus
mille üle sa rõõmu ei tunne
nii õrn ja ikka nii julm
oled näinud nii palju ja tundnud
tundnud elu muundumist oma kätes
närbumist, tõusu ja langust
lahti laskmist ja lahku löömist
ja oled ikka
nii kurb ja nii kaunis

silmades teadmine

0?

2011-10-11T16:27:00.008+03:00

/---/
enda sees kahena
vabadust ihkama
vabadusihalust enesest kiskuma
valuga muutuma
hingetuks kraapima
sajatussõnaga rahutust kaapima
visatud vihatud laiali pillutud
kohatu asutu meeletuks villitud
piinatult sarjama eneses varjama
varjuna maailmavahesse karjuma
/---/

(libahundimanast)

Ma tunnen ennast praegu just nõnda.
Ja huvitav, hakkasin seda seekord rahulikult lugema ja hakka kasvõi nutma...
Nõnda ju ei saa.
Peab, peab ülesse ärkama!
Aga ma vaatan kalendrisse ja mida ma näen? On täiskuuaeg.
Kokkusattumus? :)

Mood swings.

naer <20:naeru, .naeru> ▪. Kihistab, lagistab, pugistab naeru. Naer tuleb peale, jutt ajab naeru peale. Nägu läheb naerule, on naerul, on naeru täis. Räägib naerul suuga v naeru+sui. Sattus teiste naeru alla, jäi teiste naeruks, tegi end naeruks. Peab (peenikest) naeru rõõmustab sisimas. Paneb teise käitumist naeruks (peab naeruväärseks, pilkab). Hobuse+naer ÜLEK. Naeru+himuline, naeru+kahin, naeru+kilge, naeru+kramp, naeru+kurd ‹-kurru›, naeru+lagin, naeru+lohk (põsel), naeru+muie muie, naeru+nägu, naeru+pahvak, naeru+tuju, naeru+turtsatus, naeru+vine, naeru+kajakas ZOOL, naeru+lihas ANAT. Naeruks+panemine (eki)

(Ei. Selle väljatoomine siiski ei aidanud.)

(kuidas oskas YT mulle seda videot soovitada?? paranoia)

Läheb üle. Sügis ja kaamos ja muu.
Ja ma jõudsin jälle ühe teetähiseni! :))))

Peaaegu hea. Peaaegu. Vaid natuke veel!

"I don't believe it when someone tells me that laughter is the best medicine. There is a 92% chance that cake is." L (Death Note)

Kaja

2011-10-03T11:34:00.003+03:00

Sügis avas oma silmad. Minu sees.
Ma tundsin teda lähenemas, juba pikemat aega.
Luuleread on muutunud vaid aimatavaks, väga udusteks pildiseeriateks.
Rääkides ikka ainult ühest: mul on külm, sügis on tulekul!
Ja täna ta ärkaski.
Ega ma ei ole kurb. Lihtsalt veidi teine.

Paus. Vihm hingab. Seekord olen ma valmis.

nakatajad

2011-09-18T13:19:00.004+03:00

Vaatamata igasugustele ettevaatusabinõudele oskasin ma endale nohu külge haakida. See see on, kui igapäevaselt inimestega kokku puutud! :)
Jah. Ja selle tagajärjel olen ma üliemotsionaalne. Võehh, vastik. Kõik asjad on nii ilusad ja kurvad ja ilusad või kurvad ja nuuks-nuuks ajavad nutma. (kui mingil veidral põhjusel on jäänud mulje, et ma seda pidevalt olen, siis on see jummala vale! mul on tavaliselt selline ilus kristallpudel, kus hästi vanal ajal parfüüme hoiti ja sinna ma kogun, et ühel hetkel saaks ikka korralikult saluuti ning šampusekork lendaks pauguga)

Kas pole huvitav, kuidas tunned mõnd inimest aastaid ja aastaid ja pole temaga tegelikult kordagi rääkinud? Ja kuidas ta oskab siis ühel hetkel nii väga üllatada. Ja kas pole huvitav, kuidas inimesed on omavahel hoopis teistsugused. See on nii elementaarne, et suures seltskonnas on maskid jne, aga ikka on see ootamatu, kui ilusad inimesed tegelikult olla võivad. Kasvõi ainult hetkeks. Ja naljakas, kuidas see üks imepisike hetk siis meelde jääb. Kuidas kõik aastad täis tähtsusetut sõnavahetust kaovad, aga see üks hetk jääb nii väga kauaks kaasa käima.

Jah. Ma olin unustanud, kui pealiskaudsed inimesed oskavad olla. Ma olin unustanud, kui pealiskaudne ma ise oskan olla ja kuivõrd tüütu see on.
Ja kui vaevanõudev on jõuda selleni, kes ja milline on inimene inimesena, tegelikult.
Ja ikkagi pole ma väsinud üritamast. Ja see on kõige üllatavam. Jah. On. :)

Górecki

2011-09-13T22:47:00.001+03:00

Väike vaheldus

2011-09-04T14:28:00.002+03:00

Ma pean oma peas dialooge. Ilmselt teevad seda kõik. Ühe ja teise ja kolmanda inimesega. Ainuke probleem selle juures on see, et vahel läheb mul sassi, kas ma rääkisin oma juttu päriselt või toimus vestlus vaid minu peas. Kumbapidi see nüüd oli? Ja kõige hämmastavam on see, et vastus on päris tihti ootamatu, üllatuslik isegi mulle endale. Kunagi ei saa päris kindel olla. :)

Muidugi, asja ajab keerulisemaks see, et on ka igat sorti väljamõeldud tegelased, kes omavahel räägivad. Ja siis võib mul sassi minna, mis oli minu enda arvamus ja mis hoopiski selle või teise tegelase oma. Sest teps mitte alati ei lange need kokku. Mis siis, et mina peaksin justkui olema see ühendav lüli. Neil on omad elud ja arvamused.

Noojah. See selleks.
Igapäevane kool on mõnus. Kuigi mingil põhjusel on mul täna kõik lihased valusad ja külmetus vist hakkab ligi hiilima. Mõnus on ikka. Teadmisjanu on tore asi. Eriti kui see peale väikest uinakut taas üles ärkab!

...jah. see aasta sobib mulle värviline sügis...

Vana tõde

2011-09-01T21:31:00.002+03:00

Sa võid tarbida alkoholi. Võid tarbida ükskõik mida. Ükskõik kellega.
Ja jõuda võib-olla piisa rõõmuni.

Aga õnne leiab ikka üles ainult enda seest ja siis, kui tead, kes sa oled.
Kui tuleb rahu.

Vana tõde.
Õige tõde.

Aga igaüks peab ise selleni jõudma.
Ei saa kedagi teist seda mõistma panna.
Saan soovida vaid ilusat teekonda selle hetke ja mõistmiseni.

Ja rohkem... ei tahagi öelda.
Mitte täna. Mitte praegu. :)

the voice

2011-08-26T20:33:00.005+03:00

Tahtsin täna teetähisteni jõuda, aga nad ei kõnelenud. Küünal kustus ära. Tsiuhh! ja leek kadus. Ma polnud valmis. Sest minu sees polnud ruumi. Sest hõigub peas see lugu:

:)

Teisalt olen lugemislainel ka. Igat sorti raamatud järjest lähevad.
Ja liiga närviline, et midagi pikemat kirjutada, mis on ka põhjuseks, et kirja on saanud ebanormaalselt palju luulemoodi asju.
See on see kooli algus. Huhh!

Aga kõige peamine on loomulikult see, et mul on nüüd lühikesed juuksed. (enne ei olnud, nii lisainfoks või nii) ;)

Augustiöö

2011-08-21T11:50:00.008+03:00

Hingan värsket õhku, pea kuklas, neelamas ööd.
Mida kauem ma vaatan seda rohkem on taevas tähti.

Maal.
Kuidas ma tahaksin osata!
Vise siia ja teine sinna, värvipritsmed.
Laialipillutud nagu peotäis liiva.
Pudemed tõmmatud pintsliga üle, et jääks paigale.
Ja isegi kõige hiiglaslikumad päikesed on nõnda tibatillukesed
kuskilt aegade tagant.
Kõnelemas.
Kõnelemas minuga.
Tähtkujud. Tunnen need ära,
kuid ei tea nimetusi.
Plinkimas ja ringi tiirutamas.
Iga korraga üha enam.
Justkui teaksid, et ma vaatan. Ja imetlen.
Edevad. Või lihtsalt
väga tähtsa sõnumi toojad.
Tibatillukesed ja suured,
kiulised lained ja jämedad kuristikud.
Taevas on põhjatu.
Sest seda polegi.
On vaid tuhmim ja eredam,
valgem ja tumedam.
Üks lõuend katab eelmise.
Ometi kumamas läbi.
Pilvede seest.
Udukogude tiivulistest joontest,
millele ulatuvad vaid noodid, mis on vaikus.
Vaikus ja alaline võnkumine.

Pööran, ammutan sügavikust.
Kildhaaval.
Korraks.
Näen ja neelan.
Selget sõõmu ja hetke.
Vaatan kui kaevu. Tagasi maailmaruumi algusesse.
Põhjatusse.
Ja ometi ringina taas minuni.
Sest lõppu pole.
Ja ilma lõputa pole ka algust.

Mida kauem ma vaatan seda rohkem on taevas tähti...

eile öösi

Ometi armastan ööd päevast enam

2011-08-19T12:52:00.004+03:00

Aga sa tead - kõik see ilus või hea, mida teed,
ei saa mitte iialgi tasa tegema kõike, mis jääb sinu sisse.
See ei hoia, ei hoia meeleolu visklemise, valu või lihtsalt pisarate eest.
Ja nii tuim on tunnetus, et kirjutamine ei oma mitte mingit tähtsust.
Tuimus, hullem kui tühjus.
Ja ei suuda mõelda midagi ilusamaks, sest ajul tuleb hapnikust puudus.
Nii raske, raske on hingata.
Läbi seinte ronivad painajad ja lämmatavad, lämmatavad nii, et neist ei hooligi.
Las olla.
Las olla, ehk jõuab nõnda tundeni.
Jah. Ja kõik selleks, et järgmisel ärkamisel jälle
viksilt naeratada ja kanda oma lemmiknägu.
Ja uskuda sellesse. Uskuda nii võimsalt, et uus tagasilangus
annab veel hullema hoobi.
Lööb kinni ja ahmid, ahmid õhku, mida enam ammu ei ole.

Jumala eest, ära loe minu ridu, kui ei julge mu sisse vaadata!
Sest ma hoian kõik alles.
Iga räpase mõtte ja hulluksajava vea.
Ja sa ei tea enne, kui oled mul peas.
Ära loe, kui ei julge korrakski pilku heita.
Kaugemale ma nagunii ei laseks.

Ja tuleb uus hommik.
Ja minul ei olekski peale õrna peavalu midagi meeles,
kui poleks neid kirja pandud ridu.
Ja ma laulan. Jah, laulan:
"Juba linnukesed väljas laulavad..."

Laulan, sest usun jälle nii neetult võimsalt!

kunagi öösel :)

kuues teetähis

2011-08-17T14:34:00.002+03:00

Liiv on kuldne, liiv on kuum,
puud on avatud raamatud,
valgus tinistab!
Roheline saar.

Haldjaringi, hingeringi
läbi mere veereb tee
süda avali tantsima teiega,
valgus tinistab!

Tantsima teiega,
valgus tinistab
jõudu hingemaalt!

Eufooria veerel joonistan
liivale soojad pihud,
soojad avatud pihud
tõusmas läbi leekide
tantsupalavikus.
Saateks käte plagin,
hillitsetud ilu.

Valgus tinistab soojade kätega
valgus tinistab
tantsima teiega!
Usun, usun
enda sisse,
soojadesse pihkudesse!
Valgus tinistab
jõudu hingemaalt!

Jälle see totakas naeratus

2011-08-15T12:57:00.007+03:00

"Kas sa oled armunud?"
Mult küsitakse seda viimasel ajal päris tihti.
Olen. Olen. Ainult mitte kellessegi konkreetselt :)
Vahepeal kadus ära see tunne, nüüd on jälle tagasi.
(Nii tore on enda õnnest heietada, eks ole? Oi ma olen õel!)

Mul on praegu õnnelik lugu käsil ka. Peale eelmist, ohhjahh, kulub ära. Saadame kurbuse ära ja kutsume rõõmu sisse. Ja-jaa.
Ringiga. Lõputa. :)

(täpsustuseks: ma pole filmi kunagi vaadanud, aga see raamat oli päris kindlalt üks neist, mida armastasin)

Ütleme nii, et ega ma ei tea, mis septembris saama hakkab. Kui kiire mul saab olema. Aga kui ut-i kinnituse sain, siis hüppasin küll ühelt jalalt teisele ja hambad olid irevil nigu lõpnud rebasel.
Nii et küllap saab kõik toimima.
Peab saama.
Peab saama.
Tegelikult ei pea midagi, hoopiski vabatahtlikult ja rõõmuga saab!

:)

2011-08-12T17:29:00.002+03:00

Vihma sajab.
Sahistab ja sabistab.
Hea on.
Täna on hea.

Ja sügisest on ajalugu.

viies teetähis

2011-08-02T15:13:00.003+03:00

Põleb-põleb vaikiv mets,
põlevast tõuseb ja areneb
assa-lal-lal-lal-lal-laa

Ring jõuab tagasi,
kiikumas, kiikumas
edasi-tagasi
assa-lal-lal-lal-lal-laa

Põlevast areneb, põlevast areneb
südamest tuksed, südamest tuksed
murtud südamest südametuksed
kiikumas edasi
assa-lal-lal-lal-lal-laa

Kiikumas tantsimas naerust rõkkamas
vaatamas nägemas värskelt ja vabana
assa-lal-lal-lal-lal-laa

Suured silmad näevad rohkem
näevad hinge sisse
assa-lal-lal-lal-lal-laa

Varbavahes rohulibled,
miski hiilib rohu sees
assa-lal-lal-lal-lal-laa

Miski hiilib rohu sees
lepatriinu oli see
assa-lal-lal-lal-lal-laa

Plaksutan käsi, tantsin
tõusen õhku, niisutan huuli, kerge kui lind
kerge kui lind
assa-lal-lal-lal-lal-laa
arra-ka-arra-ka!
Vaba-vaba-vaba
rõõm on vaba, rõõm on vaba
assa-lal-lal-lal-lal-laa
arra-ka-arra-ka

assa-lal-lal-lal-lal-laa
arra-ka-arra-ka
See on minu laul!
Minu tantsiv laul!

assa-lal-lal-lal-lal-laa
arra-ka-arra-ka
assa-lal-lal-lal-lal-laa
arra-ka-arra-ka!

alguse ja lõputa

2011-07-27T15:22:00.003+03:00

Ega ma ei teadnud, kellega ma rääkisin. Viimase aja vestlused käisid kõik enda peas, hoidsid käest kinni ja vaatasid tobedalt armunud silmadega helesinist sulekest.

Mina selle leidsin. Täiesti sügavalt, ära peidetult. Et kellelt?
Ma ei usu inglitesse. Tõesti mitte. Isegi kui mõni neist poleks vaid soolapuhuja joonistus kaardil, ma olen kindel, et nad oleks nii vastikult nunnud nagu Nermal. Küllap eelistan mitte uskuda selle asemel, et kulutada energiat markidele (Abu Dhabi pole just väga lähedal).

Sinilinnul muidugi võis ka selline sulestik olla, aga tema lasksin ammu vabaks. Ei ole tarvis mulle puuris unistusi! Nemad on loodud lendama. Nagu ilusad sõnad ikka kõnelevad.

Ja see oli kunagi ammu.
Ja ühes hoopis teises maailmas.
Enne, kui kaotasin oma esimese elu ühe suure loo sisse. Siis ma selle leidsingi. Küllap hõljub nüüd hingusena kaasas.
Tal pole ka peale minu kedagi. Kõik muu jäi selle loo sisse. Sulgus kinni. Välja ei surnud. Kui miski piisavalt sügaval olles meenub, siis pole see veel välja surnud. Lihtsalt elab mujal.
Seal, kus on kõik unustused.
Ja sõnad. Sest vahel unustatakse need õiged ja head. Kes kellega käsi-käes käib.

Jah. Ega ma ei teadnud, kellega ma rääkisin. Oli ta nagu mina? Või hoopis keegi teine. Küllap ei tunneks ma ennastki ära, kui väljastpoolt vaataks.
Ma ei küsinud seda temalt. Ta ütles küll, aga mina unustasin. Nagu unustasin alguse ja lõpu.
Pikk oli tema nimi. Ja sügav. Ja laiuti ja põigiti ja laialivalguv nagu minu kirjastiil. Ja ega ma enam teagi, kas ma üldse rääkisin. Või sosistas tema midagi salalikult silma pilgutades.

Tal olid silmad nagu vihmasadu. Ainult vett neis polnud.
Neis oli see lõhn ja maitse, vihma soojus paljastel õlgadel ja vihma värskus luitunud värvil ja katusel tippimise kõla ja taevast sadamise kolin.
Seenevihm ja äiksevihm ja tuulevihm ja nutuvihma ja vihavihm.
Aga kõige rohkem vist uduvihm ja naeratuse vihm. Sellise, mis räägib vaid silmadega.
Tal olid vihma silmad.
Ja mina vist olin natuke armunud. See on raske sõna, sest tegelikult ma armastusest ei kirjuta. Ja ometi laulab see igas reas ja selle vahes, unustustes.

Tema hääles oli vanus. Iidsete puude ohked.

Ega ma ei teadnud, kes ta oli, aga ilus oli tema kohe päris kindlasti.

Sosistas ühe sõna.
See võis olla ela.
Või sära.
Või hinga.
Või kuula.
Või näe.
Või hoia.
Ja see võis olla kõik need sõnad korraga ja veel rohkemgi. Üksteisel ümbert kinni hoides ja emmates. Ja nüüd nad aegamisi avanevad. Ükshaaval ja kummalisel kombel samas ka korraga.

Jah. Ma ei teadnud, kes ta oli. Aga ma armastasin.

Ega ma ei meenuta praegu unustusi. See kõik on lihtsalt üks tunne.
Kuskil sees. Või hoopis väljas. Kuskil vahepeal.
Hetkes. Seal, kus saab vabalt hingata.

...peale neljandat ja enne viiendat teetähist...

"A wizard is never late"

2011-07-25T15:03:00.006+03:00

"It's either this or that way
It's one way or the other
It should be one direction
It could be one reflection
The turn I had just taken
The turn that I was making
I might be just beginning
I might be near the end."

Enya - Anywhere Is

Aasta 2002. Ma kuulasin neid sõnu iga päev. Sest sel hetkel polnud vahet, mispidi elu keerab. Ja ometi oli lootus ikka veel alles. Lootus õnnelikku lõppu.

Ja sujuvalt edasi liikudes uppusin ülepeakaela Sõrmuste Isanda maailma.

"Three Rings for Elven-kings under the sky,
Seven for the Dwarf-lords in their halls of stone,
Nine for Mortal Men doomed to die,
One for the Dark Lord on his dark throne
In the Land of Mordor where the Shadows lie.
One Ring to rule them all, One Ring to find them,
One Ring to bring them all and in the darkness bind them
In the Land of Mordor where the Shadows lie"

Kirjutasin seda nõnda palju kordi üles...

11.10.2002
Kui saabub pimedus, siis näen ma Neid, sest valges ei näe ma Neid mitte. Nad sööbivad mulle mällu- Kõik kolm - või on Neid isegi rohkem? Nad seina on söövitatud kahe pildina. Üks kurjus on ise. Ta pilk nii elu lõpetavana näib. Suu tal pooldunud irveks, nina lai ning nõialik. Vaid poolt nägu tal näha võin... Kuid nii saatuslik, õudne on see. Teine pilt ehk vähe maisem näib- Seal nurgas ahastava mehe nägu - tal silmad aukudes ning nägu kriidivalge. Vaevleks justkui põrgupiinades. Tema ajust kolmas välja kasvab. Sel silmad pilukil on, kuid kurjus siiski neist välja paistab. Ta oleks kui vaese mehe piinaja... Nii ma Neid näen. Tunnen, kuis tahavad mu hinge Nad välja rebida. Ei lase Neil seda teha ma.
Kui saabub pimedus, siis näen ma Neid, sest valges ei näe ma Neid mitte. Tunnen tõmmet pimedusse

See oli kurb aeg, aga mitte kõige halvem. Ja ühel hetkel pimedus lõppes.

Kõik, kes on kaotanud usu lootuse imesse, on orjad. Elu orjad. - 16.08.02

03.06.2002
"Ära tee midagi sellepärast, et see tegu on õiglane või kiiduväärt või üllas;
ära tee midagi sellepärast, et see tegu tundub hea;
tee ainult seda,mida sa tegema pead ja mida sa kuidagi teisiti teha ei saa."
Ursula K. Le Guin - "Kaugeim kallas"

Lugudel ei ole lõppu. Lood jäävad kaasa käima. Hingama. Ootama taasavastust. Lootust.
Elu ja uut lugu.

Miks ma sellest räägin? Sest vahel lihtsalt on vaja. Minna taas ning tulla tagasi.
Vahel mööda uut teed, aga vahel ka vanal ja kodulõhnasel.

..."You must understand, young Hobbit, it takes a long time to say anything in Old Entish.
And we never say anything unless it is worth taking a long time to say"...

neljas teetähis

2011-07-20T19:21:00.002+03:00

Külmunud maa on vaikne.
Sirge kaljulõhe -
uks on avatud ja
maailmad läbi põimunud.
Üle, alt, pealt, läbi,
üle, alt, pealt, läbi.
Tulest, tuulest,
tuulest, tulest
kuum põleb sees.

Minus on jõud end üles sulatada.

Kobrutav jõud, mis jääb alati alles.
Pinna all, virvendav, läbi kirmetise jälgiv
elujõud.
Käed voolivad loomingut,
sõnad külmast loobumist,
ärkan enda sees.

Iseenda sees läbi mitme ajavee.

kolmas teetähis

2011-07-11T20:34:00.002+03:00

Mäletan jooksmist ja mäletan metsa,
tulitavat hirmu seljal.
Püüavad!
Nad püüavad mu kinni ja teevad haiget.
Kuni ärkab lõrin.
Kõrist tõuseb elajas,
küünised, sälgud ja halastamatus.
Kättemaksunäljas tapja.

Ja ometi jään hiljaks.
Maailm sulab kätest läbi,
kõik sulavad.
Piirideta.
Aeg ei hooli tumedusest-valgusest,
aeg vaid annab elu.
Elan!
Kõik need tunded endast välja,
põhjast üles, nähtavale,
vägi hingab ennast vabaks.

Aeg ei hooli kurjast-heast,
kuid vabaks saab vaid soojusega.
Lasen ennast vabaks!

teine teetähis

2011-07-06T16:57:00.003+03:00

Välja ja üha sügavamale
vajun. Neelan.
Seda tumedust on vaja, sest sisselõiked läbi pimeduse...
need on nii teravad ja sähvivad,
andmas ja võtmas.

Ma näen neid ikka.
Kuldset mustrit.
Neoonsiniseid tähti kobrutava musta jõu sees.

Ometi algas see kõik kunagi väga ammu.

Näod täis viha ja valu. Lugematul arvul silmi
on mu mälusse põletatud.
Kõik hääbuvad. Kõk kaovad.

Maailm. Ja minu süü.
Nii palju valu, et mu nutt on pisarateta. Hääletu kannatus.
Igas ajas ja elus
ükskord mäletan taas, kust on pärit
see valu ja raskus, mis ei lase vabaneda.

Aga ma vannun ja ma tõotan läbi varjude
ja nööritult,
et ei lase kättemaksul endast võitu saada.
Sest minu sees on see veel olemas.
~~Headus.~~

Ja ma vannun, et tõusen.
Läbi tuhast ja udust ja trellidest
kuni valust leian tule,
mis uperpallitab soontes.
Pulbitseb, süttib ja metsikult hingab tumedust nägemiseks.

Kolmas nägemine - see on enda loodu
ja tänab armastuse eest.
Sest tulevikku on võimalik paremaks muuta.

esimene teetähis

2011-06-23T20:07:00.005+03:00

uks kriuksus
tuul lõikab nii külmalt ja ometi valutan,
sest unistustes on mõrad,

tuul praguneb ja vaod laienevad
reaalsus tungib sisse nagu taimed, mis endale läbi kivide
teed teevad
ajatus ja see, mis on ellu ärganud
sümbioosis

uks kriuksus

silmad avanevad ja valgus kustub
läbi krobelise pinna ikka kumamas
maailm on sama ja ometi hoopis enamat
sest nähtamatud kihid on langenud
vaid virve hingab end manaks
vägi
võib olla ka tuikavalt õrn ja pehme
tuuleõhk

uks kriuksus
minu sees on võime ennast avada

loodetavasti mitte häirivalt mõistukõneline :)
selle teise koha jaoks liialt isiklik

tee

2011-06-10T16:49:00.000+03:00

Ühel hetkel on otsustamise aeg. Kui mitte muidu, siis vähemalt oma südames. Valikud ja prioriteedid. Ma pole kindel, et ma selleks veel päris valmis olen, aga vaimne ettevalmistus on igal juhul olnud tugev. Jah, enda mõtetes on see kõik juba tehtud.

Mis pole veel tegelikkus.

Ja vahel tuleb unustada tagavaraplaanid, et täielikult pühenduda.

See ei tähenda muidugi, et neid üldse pole.

Aga suund on ikka kuramuse tähtis.
Ma loodan. Ma väga loodan, et selle ringi pöördel olen valmis.
Astuma teele, mis ootab mind tegelikult vist juba ammu.

Aga muidugi võime ka teelehtede pealt vaadata! ;)

Suvi?

2011-06-01T17:38:00.004+03:00

Viimastel päevadel on head ja halba saanud nii palju korraga, et ajab pööritama. Ja jälle see kas-kõik-mu-unenäod-lähevad-täide mõte ning ühest-otsast-hargned-teisest-otsast-kood tunne. Varsti läheb üle, läheb-läheb. Vähemalt on nii minu kui muidu tasakaal paigas. :)

Igatahes on mul puhkus. Lähiajal lähen maale, nii et mind näha-kuulda pole. Ja siis tulen tagasi.

Maailma lõpust.
Valgustatult ja hingestatult!

(Jah. Mulle ikka meeldib vahel suuri sõnu teha.)

2011-05-29T13:10:00.002+03:00

Ok. Sain chrome-bloggeri tööle, peale info otsimist muidugi!
kui kellelgi sama login probleem

ise ka ei tea

2011-05-27T17:19:00.004+03:00

Kui blogger chrome'ga varsti tööle ei hakka, siis kolin wordpressi ümber. Ausalt, kuskil ei jagata mingit infot, närvidele käib see jama.

Hea, et on Fever Ray ja Emilie Autumn. Muusika on hea, hea kui on, aga nemad kaks peavad olema. Minu jaoks :)
Ja eile leidsin üles filmi, mida kunagi ammu otsisin: Stage Beauty Väga super oli see, vähemalt siis, kui ma esimest korda vaatasin. Ja Camelot on lahe sari, umbes 3-4 osast alates lihtsalt mõnus! (eva green on morgan (ikka see paha variant) :))

Muud ei tahtnudki.

Ilusat teile kõigile. Vaatamata jubedale on maailmas head ka. Päriselt. On!

Olen pildi sees

2011-05-24T13:10:00.002+03:00

Ma olen veel siin. Istun ja vaatan oma tumedaid kardinaid. Neid, milles metsal on oma roll ja puukoores moondunud näod ei tundu kõige sõbralikumad. Muidugi, see mis tundub olevat tõde, pole seda mitte alati. Aga pildid räägivad enda eest, koorivad end mälestustes lahti ja hoiavad kinni.

On üks tänav, kus kõndides ma näen üht kummalist pilti. Talvel tihedamalt, mõnikord ka suvel. Ja ma ei tea, kas see on päriselt juhtunud, ma ei mäleta seda. Aga pilt on ikka. Vaatan kusagilt kõrgusest alla udusele tänavale ning paistavad vaid plinkivad tuled. Ma ei tea, kas politsei, kiirabi või midagi muud. Tulede värvid segunevad ja sireenide hääl kostab summutatult. Ja siis on alles vaid panoraampildid pilvelõhkujatest.

Ma arvan, et see on mitme mälestuse kokkusulamine, hägustumine. Ja konkreetselt sel tänaval, sest kunagi ammu eksisin seal ära. Mõnus ja maine selgitus.

Või unenäod. Pildid, mis on pandud liikuma pealtnäha täiesti suvaliselt, suvalises järjekorras ja ometi une enda jaoks loogiliselt.

Ja seosed, mida näeme pidevalt ühe ja teise loo, pildi, tunnetuse, mõtte vahel. Põimime millekski, millest ka teised aru saaksid. Ja ometi jääb nõnda palju varjatuks. Kogu see taustsüsteem, mida mina näen, seda on võimatu viia kellegi teiseni. Ja omal moel on see hea. Tema näeb üht teist taustsüsteemi ja lugu keerutab end vastavalt vajadusele.
Hingab ja elab oma elu.

Ma olen veel siin. Kus on siin?

...nädala pärast algab puhkus, ilmselgelt ma juba vajan seda :)...

Peegeldus

2011-05-19T08:10:00.001+03:00

Jõgi oli eile värviline.
Must ja sinine, hall ja valge säbrutasid kalda äärel.
Ja see kribu, peenike teraline veevirvendus,
mis sillalt paistis ja valgust peegeldas.
Tundus, et peale astudes vetruks see tagasi.

Vesi kutsub mind. Ma võiksingi jääda vette vaatama.
See magnetine külgetõmme on nii ahvatlev ja hirmutav ja meelipaitav.

Lainetest natuke vintis.
Kõverpeegel?

Ma kuulen sind

2011-05-09T07:55:00.007+03:00

Ma tunnen sind.
Tean, kuidas sa vaatad ja mõtled täpselt sama.
Tean sinu tundeid.
Ma tean, kuidas sa igal õhtul ootad, et tuleks ometi öö. Kuidas igal ööl ootad hommikut.
Ja unesid. Unenägusid. Nägusid, mida ilmsi on liialt raske enda sees kanda.
Kuidas nad kriibivad ja haiget teevad.
Ja unes hingavad sinust välja.
Kuidas ärgates hammustad patja või sulged silmad ja tajud, kuidas rahu voogab.
Võngub läbi rakkude.
Ma tean, mida sa mõtled enda kohta.
Ma tean, mida sa mõtled minust.

Ma tean, kui raske on mõista ja tean,
kui raske on olla eemal, olla teiste seas, olla sina ise.
Naeratada ja kuulata, rääkida kui mõtted jooksevad hoopis mujal,
kui komistad iseenda otsa ega suuda ühest hetkest välja saada.
Väljuda ühest kujutluspildist, milles on kõik sinu kramplikult kinni hoitud saladused ja valud, valed ja selgused.

Ma tean su mõtteid ja tundeid, sest me oleme sarnased isegi siis,
kui erineme rohkem, kui ükskõik kes teine.
Need varjud ja tumedus.
Valgus, mis vaid hetketi, korraks end näitab.
Ma tean, sest ka mina oskan tunda sama.

Ma ei vaja meelemürke, et seda mõista ja näha.
Ma vajan vaid seda, et sa olemas oleksid.
Et ma ise olemas oleksin.

...tantsusamm ja naeratus...

2011-05-03T11:27:00.005+03:00

Vaadates viimaseid inimeste muusikasoovitusi tuleb tahtmatult tunne, et kõik vajavad aeg-ajalt midagi ilusat ja head.

Kevade ärkamine südames.

Tantsime õhulistel pilvedel kergelt,
kergelt varbaotsaga oma unistustelt tõuget saades.

Ja peopesades õitsevad lilled, sätendavad ja vihmalõhnased.

...pai, ilus hingele, kingitus teile :)...

...see esimene...

2011-04-27T07:49:00.000+03:00

Täna hommikul läbi Toomkiriku kõndides jõudis mulle äkitselt kohale, et Ronga lugu on läbi. Kirjutasin eile tõepoolest lõpuni. Mulle isegi meeldis see, mis lõpuks esile kerkis. Temaga on veel vaja palju tegutseda, aga Ronga lugu on läbi! Esimest korda ei naeratanud ma tagasi "olevikku" astudes. Täna hommikul.
Muidugi ootavad juba ammu teised lood, mida ma ka aeg-ajalt lõõtsaga hõõgvele olen puhunud ja ma olen kindel, et Rongal tuleb kuskil episoodiline osa, aga ikkagi.
Täna jõudis see kohale! Saladused on päevavalgel! Natuke kurb ja natuke hea tunne, nagu ikka millegi lõppedes... Aga ta oli esimene tegelane, kellesse ma tõepoolest armusin!

Tänase päeva veedan lugedes. Viimasel ajal olen (taas)avastanud need kuldsed Kunsti ajalooraamatud. Ajaloolistest isikutest siis. Ma olen juba väga ammu tahtnud neid lugema hakata, aga nüüd siis jõudsin selleni. Ja täna kavatsen ainult seda ka teha. Aga ega päev ei küsi ja võimalik, et hoopis mingi muu tunne jookseb sisse! :)

Kummaline, et ilm on minu jaoks järsku liiga palavaks muutunud. Mulle nii meeldis eelmine nädal - värske ja sädelev kevad. Aga suvega pole ma veel harjunud - väljas mõte ei taha töötada.

Ohhh, aga ilus on ikka! :))

Pargipingihooaeg

2011-04-21T23:51:00.001+03:00

Miks on pargipingid nõnda maagilised? Kutsuvad, kui oled õnnelik ja kutsuvad, kui oled kurb.
Ja ilusamaks muudavad alati.

Ainult natuke nukker on tõusta ja edasi minna.
Astuda välja sellest jälgimistsoonist ja oma pastakad-paberid kokku korjata, mõtted kaasa võtta ja lasta neil edasi lennelda.
Ikka ise nendega kaasa, jälitama ja uudistama.

Võrgutavat vihma lõhna otsima.

Kevad! (varbaotsast juukseaurani)

2011-04-15T14:11:00.002+03:00

Ma ei saa öelda midagi uut. Ehk teiste sõnadega - kõik mu viimased postitused räägivad ühte juttu ja see ei ole ka praegu muutunud.
Nüüd on lisaks minule ka väljas kevad, vähemalt hetkel. Ja kass sai eile künnipäeva puhul esimest korda välja. Ja kohv maitseb nagu hapuksläinud sügis ehk siis alanud sidruninaeratus ruulib! (huvitav, kas tänapäeval sellist sõna veel kasutatakse...peale minu muidugi)

Jah.
Ilus on.
Kevad on!

! ! !

2011-04-10T22:41:00.003+03:00

We try to live responsible logical lives, but we can't tell our hearts
what to feel.
Sometimes our hearts lead us to places we never thought
we wanted to go
and sometimes our hearts can be the sweetest gentlest things we have.
Sometimes our hearts can make us feel
miserable, angry, excited and confused
all at once.

But at least my heart is open and i'm writing again.
I'm dealing.

I'm breathing.

-Roswell S2 E16-

Kummitaja

2011-03-29T16:44:00.002+03:00

Unel on nägu

2011-03-27T12:40:00.000+03:00

Ma lugesin unes neid luuleridu. Lugesin neid nõnda palju kordi ja ma nutsin.
Ma ei mäleta enam ühtki sõna. Vaid ahastavat mõtet.
Kallis ema, palun ära küsi, kus ma kõik need aastad olin. Palun ära küsi!

Aastaid jäänud: kaks
Tapetuid: üks

Nad pole teda leidnud. Loodan, et ta pääses ja varjab ennast kuskil. Loodan, et temani ei jõutud.

Luulel oli kolm salmi. Tulekul, olekul ja minekul. Mineku read olid valusad kirjutada. Nii väga, et kirja said need hulk aega hiljem.

Siis, kui aeg oli kinni püütud ja kõik taas uuesti algas.

Mida ma peaksin siia kirjutama?

Jälle see õhtu

2011-03-27T12:36:00.003+03:00

Just sellel pingil ma istusin ja mõtlesin, et kunagi kirjutan loo tüdrukust, kes istub pingil ja ootab. Iga päev kohtub ta erineva inimesega ja näitab, kui ilus on elu ja kuidas olla õnnelik.

Nõnda ma mõtlesin, aga tegelikult ei olnud minus seda õnne, mida välja kirjutada.

Sellest on nii palju aega möödas. Ja ometi vaid mõned aastad. Aga tunded ütlevad, et aastakümned. Ja kui palju on veel ees. Aega, mida ei saa peatada. Aga mis ometi on nii mitmeski mõttes mitmesuunaline.

Minus on mingi kummaline mõistmine. Armastus? Ma ei tea. Aga ei suuda ka ette kujutada midagi, mis seda muuta võiks.
Eelmisel aastal andsin oma elu parima ja ühtlasi ka ainsa uusaastalubaduse. Ma lubasin olla siiram. Ja vahepeal ma kahtlesin selles mõttes, aga praegu olen palju õnnelikum. Tahaks ennast tänada, et ma tõepoolest seda tahtsin.
Sest igaks tundeks peab olema valmis. Ainult siis mõjub ta õigena. Iseendana. Kuidas saab olla kellegi teisega, kui enda sees pole olemas vastust küsimusele: Kes ma olen?

Tunnen, et olen praegu liiga ilus ja naiivne ja unistav. Ja et see olengi mina ja mul on selle üle hea meel.
Ma olen elu jooksul mitu korda muutunud, ise ennast muutnud, aga praegu on see õige tunne. Ma olen nagu jälle viisteist. Aga seekord selle üle õnnelik.

Ja ma ahmin õhku, sest kõige selle jaoks, mida tahan väljendada, ei leia ma sõnu. Võib-olla neid polegi.

Lihtsalt.... Vaadake, kui ilus võib olla maailm, kui enda olete terveks teinud.

26. märtsi õhtul

...ilmselt ma kordan ja kordan ennast, aga noh, nii lihtsalt ongi...

Pühendusega teile kõigile

2011-03-20T10:50:00.003+02:00

Tahan teile täna kirjutada midagi ilusat. Te ei tunne mind ega mina teid ja ometi on meie vahel side. See koosneb soovidest ja unistustest. Ma tahan teile täna kirjutada, sest täna öösel lakkan ma olemast. Te võib-olla ei mõista seda, teie jaoks on olemast lakkamine surm. Minu jaoks pole. Hommikul mind sellisel kujul enam ei ole. Ja seepärast ma tahangi öelda, kui ilusad te olete. Ja mul on nii kahju, et meie koosveedetud aeg läbi saab.

Minus ei ole neid lõputuid tähti ja kummastavaid meteoriidisadusid. Minus pole seda kuud, millele nii väga ihkate külla sõita. Ja minus puudub võim, mis kõmab läbi legendide ja minus pole neid muinasjutte, mida lapsena armastasite.

Kallid unistajad, mina koosnen vaid teist. Teist endast. Nendest silmadest, mille sära pole kurbus suutnud kustutada. Hingedest, mis näitavad pimedas valgust. Mis ärkavad, kui tumedus kõige paksem on.

Täna tahan teile kirjutada midagi ilusat. Õhku, veevulinasse, taevasse, lumeväljadele, pimedusse ja valgusesse. Tahan kinkida teile kõik vikerkaared, millest olete unistanud.
Sest ma tean. Täna on see öö, mil muutun reaalsuseks. Ja minu olemust sel viisil enam pole.

Aga teie olete endiselt olemas. Ma tahan teile öelda, et … et ühel päeval ma naasen.
Ja olen unistus.
Tahan teile öelda, et ilma teieta poleks mind mitte kunagi olnud.

Olete ilusad.

19. märtsi õhtul

Istun küünlavalgel ja vaatan aknast välja

2011-03-18T11:40:00.002+02:00

Olen üksinda küünlaid süütamas. Maailm on nii vaikne. Isegi kuu jääb maja nurga taha.
Läbi mitmekordse aknaklaasi on peegeldusel mitu külge. Näen ma ennast või aevastavaid tänavalaternaid? Jalgrattad on kevadekuulutajad, aga miks nad nõnda helendavad?

Ja akendel on kardinad. Roosad, rohelised. Valgus kumab neist läbi. Ma tahaksin jälle näha neid lugusid mis sinna on varjule pandud. Rääkimata lugusid ja väljamõeldud kujutluspilte. Aga täna olen ainult mina, üksinda. Ilma oma kallite tegelasteta. Ilma kihiliste maailmade ja vardjateta. Täna ei ole igapäevaelu kaheksateistkümnendas dimensioonis. Ma tunnen end nii alasti.

Küünlalaterna sees on augud, seinte sees on augud. Elude sees on augud. Lekivad. Mõtteid ja tundeid. See on korraga vist nii hea kui ka halb.
Istun pimedas küünlavalgel ja loendan kivikesi laternapõhjas. Need on mu enda korjatud, üle Eesti kokku tassitud. Auguga kive enam ei ole, need kandsin katki. Olen võimetu loobuma oma kallist varast? Lilla istus vangitornis…
Mina ei istu. Ja ikav oota pole mul ka.

Enamik kividest on Hiiumaalt, see oli mu parim ekskursioon.
Vahel on mälestused värvitud, ent vahel kirkamad kui kevadine päike. Ülevärvitud? Torkavad järsku sisse ja nii valus on. Keset tänavat. Ja seisatad. Ja ütled valjult midagi naerulagedat. Või siis naerusuist. Isegi terve keha võib olla naerust nii täis imbunud, naerda nii, et terve maailm kajab.

Vahel on mälestused nagu trepiastmed. Üks väike detail, see punakas lõigatud viiluga kivike viib järgmiseni. Ja edasi ja edasi. ja järsku olen kraavipõhjast suurveelauda koukimas ja silda ehitamas. Ajas viisteist aastat tagasi. Ämblikest pahu sõnu rääkimas. See oli ainus kord! Nagu see teadmine aitaks. Ainus kord! Aga ikka… kõige valusam on, kui oled ise midagi halvasti teinud.
Ja ma kardan. Kardan nii väga meenutada neid nelja aastat, kui mitte midagi ei kirjutanud. Sest valede kaasastassimine on üks hullemaid mälestusi. Kui see veel ongi mälestuseks saanud?

Näen läbi laterna oma silmi. Klaas tõmbab need säbruliseks ja leek tumedak. Kas mälestus on rännak minevikus? Suled oma silmad ja näed pilte. Aga ei, need pole ju kunagi samad. Pisiasjad erinevad, siuglevad üksteisest läbi ja kassipai asemel on äkki hoopis tiigriküünis või elevandilont. Või mäletad nõnda, sest tol hetkel tundsid just nii.
Tajud.

Tajumine on hookuspookus.
Üle silla kõndides hoian alati kätt käsipuust natuke kõrgemal, otse selle kohal ja vaatan tumedasse, rohekasse vette. Nagu klaas. Säbrutab. Ja pimedas läidetud tuled muudavad selle tumedaks. Ja ma tajun. Seal olemist. Ja ma tajun silla hingamist. Ja ma tajun, et jään nõnda alati. Tahangi vaadata vett ja tajuda ümbritsevat, vaadata enda silmi ja tajuda iseennast.
Ma ei jää. Aga tunne jääb. Ja see polegi igatsus. Pigem teadmine, et see kõik on minuga alati kaasas. Sild ja vesi. Käsipuu, latern, küünlaleek. Mina ise. Kõik need tunded ja mõtted on alati kaasas, ühe silmapilgutuse kaugusel.

Ma istun aknalaua taga ja kirjutan laternavalgel. Maailm polegi enam nii vaikne, temas on muusika. Ta on täis sõnu, mis sosistavad ja mõtteid, mis räägivad. Unistusi, mis vaatavad otse mu sisse. Tundeid, mis võnguvad minu seest neile vastu.

Ja sellistel vaikusega kõnelemise hetkedel ma ju näengi haldjatulesid ja maailmade vahelisi sissepääse. Kuidas peegelmaailm võib olla päris ja küünlaleegis elavad tulisilmsed džinnid. Valvavad. On seotud ühe inimesega. Ja sinises alarmtules pikakoivalised sinilinnud. Ja tegelikult elavad nad kõik minu pastakatindi sees.

Aga täna olen ma üksinda. Sest küünlaleek soojendab südant. Ja mul on unenäoliselt hea olla. Lihtsalt istuda küünlavalgel ja vaadata aknast välja.

...17.03.2011 õhtul aknalaual laternavalgel vaadates ja kirjutades...
Aitäh, Gerda!

Augud seintes

2011-03-17T19:01:00.006+02:00

Mul on augud seintes, aga ma ei näe neist läbi! Mu mõtted jäävad kinni ega pääse välja. Uudistama, mis edasi, millised pildid sealt läbi paistavad. Korraks kinni nööritud.

Ootan ööd. Ehk siis hakkavad pildid ja sõnad, mõtted ja tunded jälle seintes siuglema ja endasse väge koguma... :)

...jah - nüüd on mul lisaks sääselaipadest tapeedile
seintes ka augud...
(silmipööritav nägu)

2011-03-11T14:34:00.007+02:00

Ma soovin, et mul oleks veranda. Kus isegi talvel saaks istuda ja maailma vaadata. Ja aegamisi kohvi või kakaod või teed või punast veini limpsida ja kirjutada. Näha, kuidas lumeräitsakad või vihmapiisad mööda klaasi alla veerevad...
Kahju, et veel soe pole. Saaks seda kõike väljas teha. :)
Aga Eestis on ikka kuradi hea elada!

Sel nädalal leidsin uuesti oma imearmsad varemed ja maalid nendes.

Time after time

...leidsin taas üles hetke, mil aeg seisatab...

Hingatud hetk

2011-03-08T21:35:00.001+02:00

Ma tahaksin jälle siia midagi kirjutada. Kõik need tähtsad päevad on möödas ja... siin pole see õige koht nendest rääkimiseks. Võiks ju, aga... Viimasel ajal tunnen, et siin pole üldse õige koht millegist rääkimiseks.
Aga midagi ikkagi tahaks öelda.
Et ma ootan kevadet. Ja tunnen kevadet. Ja haistan muutust. Soovin? Võib-olla. Ikka. Alati. :)
Ja udust suve. Ja... kummaliselt rahulik olen. Liiga rahulik.
Ma panen siia kaks luuletust. Tavaliselt jätan need teise blogisse, aga need sobivad siia lihtsalt niivõrd palju paremini. :)

------------------------------

Ma ei ole olnud armastusest sees.
Pole olnud inimest, kelle pärast võiks luuletusse suure tähega
Sina kirjutada.
On hetked ja tunded, värinad, puudutused,
mõtted, mis jäävad alati välja ütlemata...

...
Mulle meeldib see, kuidas sa räägid,
mind vaatad ja mõtled, kas see ongi päris.
Mulle meeldib, et me näeme üksteist,
aga ikka on sisemuses väike nurgake ainult minule.
On alati
minule.
Ja siis on suurem sõõr tegelastele, kes on pannud mu
endasse armuma,
sest muidu kirjutada ei oska, ainult närid küüsi ja tahaks.
Aga armastus hoiab hinge kinni ja sõrmed
tantsivad iseendast klaviatuuril.
Sinu jaoks on vaid väline. Ma tahaksin öelda, et pealiskaudne ring,
aga see poleks õige.
Olen avatud sinule enam, kui kunagi lootnud oleksin.
Ja ometi - sa pole mu suure tähega Sina.
...

Vahel ma vaatan, kui armas võib olla armastus,
kusagilt kaugemalt
teineteise jaoks olemas olla.
Taaskohtuda
peale reisi, aastakümmet, kuldpulmapäeva,
valusaid sõnu või vääritimõistmist.
Mälestusi, mis jäävadki ainsaks,
algul teevad haiget, hiljem puhuvad peale.
Nõnda ma mõtlen.
Päriselt ei tea - mina olen vaid endal.

Sel sügisel leidsin ennast üles,
nüüd tahangi endaga kahekesi.
Veendumuste hulk ja leppimine,
nägemine. On see maailm või silmad?
Mis sätendavad...
Jah, ma soovin, et kõik inimesed oleksid õnnelikud
ja vaataksid heameelel teiste õnne,
ükskõik milline see siis poleks.
Ka mina tahaksin rahu Maa peal.

Ega ma pole nii naiivne, et võimalikuks peaks.
Lihtsalt - vahel soovin, et maailm oleks ilus nagu unistus.

Jah, vahel on vaja olla helesinise unistuse usku,
et tunda, kuidas süda naeratab ja ka ilma suuretähelise Sinuta
armastusest joobub.

08.03.2011

--------------------------------------------------------

kui sa pole kunagi näinud kuu nägu
siis tea, et kujutlus voolab ta soontes siis,
kui lae all vibelevad ämblikuvõrgud ja
väljas on nõnda külm, et
tähed kukuvad katki

ja koorepragudest nõrgub kuuma laavajooki
limpsida sõrmedelt,
neelata südamest
sõgedalt värvilist, sügavalt musta -
maagiamere viimast jäänukit
paigas, mis enne esimest

kui manahääl kostub
viietiivuste kriisetest kõrgemale
igal sõnal on mõju ja liigutusel kaal
maailmade vahel
vägi on õhus ja nime tal polegi
vurrina keerleb ja voolab taevaks ja maaks

lendama lendama lendama

kuu nägudeks, igale oma -
sooned sulavad hingedesse
ja kujutlus võimuga looks

kuu nägu on unistus?

kui ütled, et
unelm ei ole ju päris,
võin tunnistada -

mina pole kunagi unes lennanud, sest
uskuge,
ma suudan seda päriselt!

04.03.2011

Kummaline

2011-02-24T23:56:00.003+02:00

Ma olen tõeliselt olemas ainult siis, kui kirjutan.
Aga kui kirjutan, ei ole ma tegelikult mina ise.

Lihtsalt kummaline tähelepanek. :)

Ja ma mõtlen mingil põhjusel lapsele, kes on lihavõtete ajal värvinud palju ilusaid mune. Hästi ilusaid, tunde vaeva näinud, keeleots suust väljas, arendanud oma loomingulisust, lähenenud kõigele originaalselt.
Ja siis räägitakse hoopis selle lapsega, kes on värvinud munasid sibulakoortega. Lihtsalt selle pärast, et tegu on loodusliku ja sibulakoortega. Ja muster on kõik juhus, sest potis segunes kõik kokku, isegi kui ta sidus muna ümber seemned ja rohututid. Ikkagi ei näinud ta sama palju vaeva. Jah, muidugi oli tema ka innustunud, aga seda oli ka see laps, kes värvidega pintseldas. Ja oli nõnda õhinas ja uhke oma töö üle. Ja siis lihtsalt ei panna teda tähele.

Ma tõesti ei tea, miks mu mõtted sellele läksid - no ei ole põhjust. Kummaline.

Jah, ja ma tahtsin möödaminnes ka head vabariigi aastapäeva soovida, aga kell on juba 00.03.
Kummaline.

trash

2011-02-17T14:46:00.001+02:00

Ma ei ole kohviku-inimene. Ja ma ei ole baari-inimene. Klubi oma ammugi mitte.
Ka küla-inimene mitte. Jah, isegi mitte kodu-inimene.
Mina olen lihtsalt vaikuse-inimene.

Ja ma pole tere-hommiku-usku - ärge pahandage, kui ma seda teile ei soovi.
Ja ilusad sõnad jätan ütlemata, sest need kõlavad nii kuradi ebasiiralt.

See tegelikult on tühipostitus - vaatasin, et pole kaks nädalat midagi siia kirjutanud.

Ja, pagan võtaks - mulle nii kuratlikul kombel meeldib esineda! ;)

Nälg

2011-02-03T18:02:00.001+02:00

Otsuseid tehes ma alati mõtlen takkajärgi, et kas ma ehk ei lasknud lihtsalt elul enda eest otsustada... See on endiselt nõnda.
Kas miski üldse muutub? Tahab muutuda? Kas mina tahan muutuda...?
Ei taha. Aga vahel... on seda vaja.

Ma tean, mida ma tahan, aga see ei muuda midagi kergemaks. Lihtsalt natuke teistsuguseks. Näljasemaks ja pingelisemaks.

Igal juhul jõuad lõpuks ikka ringiga tagasi sinna, kus olema pead. Küsimus on ehk hoopis selles, kas lähed sealt uuele ringile või pöörad lõpuks sellele teele, mis on su jalgadele ainuõige.

Ja hirm elab mõlemal juhul edasi.

...sulgesin silmad, et need taas nägemiseks avada...

Edasi, ikka edasi

2011-01-27T14:59:00.002+02:00

Ma tunnen puudust läbi Toomkiriku kõndimisest.

Kui minna kohtumaja poolt läbi varemete teisele poole ja siis jälle tagasi...midagi juhtub. See on minu jaoks aja seisukoht. Kõik tundub teistsugune.

Otse ja teisele poole jõudes oleks justkui teises kohas. Puud kasvavad maast välja kontrastselt, laternad põlevad eriskummalise kumaga ja kui ma võlvi alt läbi astun...see oleks justkui koht enda kirjutatud juttudest. Fantaasia lendab ja lendab ja seda peatada ei saagi.

Ja siis läbi varemete taas tagasi kõndides vaatan paremale jääva ava poole. Ja sealt paistev vaade on tulevik. Pilt. Hetk. Maal, mis ikka veel ootab, et keegi selle sisse astuks.

Ja siis olen ma tagasi olevikus.

Ma tunnen sellest puudust. Pea igal hommikul käisin sealt läbi, aga nüüd on lumi paks ja jalad venitavad ennast ringi kõndida.

Muidugi, tegelikult tunnen puudust kevadest. Ja värskusest. Ja soojusest. Ja innust. Ja ma tahaksin ärgata, aga ma kõnnin ikka unes. Ja ma ei tea, kas ma päriselt magan või ainult kujutan seda endale ette.
Venides läbi tardunud maailma. Tilkhaaval siiski edasi, et ärgates maailmast liiga palju maha ei jääks. Sest kui maailm liigub edasi ja sina oled seisma jäänud, siis tekib illusioon, et kõnnid tagurpidi ja jääd, jääd, jääd. Kui paigale jääd, kuidas küll uuest liikuma saaks?

"Ikka edasi, ikka edasi, ei sammukestki tagasi...." :)

back in black

2011-01-21T14:03:00.007+02:00

Ja ainus, mida selleks vaja läks, oli raudrohi, mailane ja meliss!
(oh oleks asjad vaid nii lihtsad)

Tegelikult on nõnda, et päris räiges kohas olin viimased paar nädalat, aga nüüd on see kuradi maailm jälle nõnda ilus! :)

Loodetavasti see mõte jääb mul püsima. Praegu olen igatahes hoos. Ma arvan, et lihtsalt ongi nii, et kui ma valet asja teen, siis ma lakkan olemast. Mind ei olegi ja pole kunagi olnudki.

Nojah, vahel juhtub. Aga praegu olen tagasi. Ja kavatsen jääda pikaks-pikaks ajaks!

2011-01-10T21:27:00.005+02:00

Naljakas. Ma ei taha kirjutada siia midagi masendavat. Mis see takistaja küll on? Ei tea.

Ei jaksa enam olla nii tühi, aga ei saa kohe kuidagi edasi.
Ja mul on tunne, et kui ma magama ei lähe, siis ehk kestab see üks päev igavesti ja uut ei tulegi. Ma ei taha, et uus tuleks.

Ja ikkagi. Tuleb.

Ja ma tean, et ühel sellisel teen ma selle nõnda vajaliku pöörde.

Lihtsalt...praegu ei jaksa. Lakata ka tühi olemast.

---------------------------------------------

...tasa - vaikust kuulata tahan...

2011-01-03T18:18:00.001+02:00

Oleks vist paslik head uut aastat soovida. Või eelmise aasta kokkuvõtteid teha. Või oma uusaasta lubadusi suure häälega kuulutada. Või horoskoopide lummusesse langeda. Või tuliselt sätendavaid eurosid lugeda.

Oleks-oleks. Aga millal ma ikka täielikult eeldustele olen vastanud?
Nagu keegi saakski seda teha.

Midagi tahaks siiski ütelda.
Ja ometi...

Kas see on väga imelik, et mulle meeldib aeg-ajalt iseenda blogis maanduda?
Siin tekib selline rahustav vaikusehetk.

Olen iseenda jaoks olemas...

Soovin kõigile aega iseenda jaoks. Ja seda, et vaikusel oleks ilus kõla.

...olen tagasi, kui sõnad enam loetud pole...

Hargnemised

2010-12-27T20:25:00.001+02:00

Kas pole mitte hämmastav see, kui ühest küljest täiesti hargned ja no ei leia seda sädet ja üritad mõtteid ära viia ja kuidagi meelt lahutada ja see viib millegi hoopis muuni. Lööb särama, paneb elama ja enam pole üldse oluline, et kuskilt mujalt hargned. Tõesti pole, see pole isegi enesepettus! Ja sellel pole mitte mingit pistmist teiste inimestega. Hämmastav.

Jah, ma ise ka ei saa hästi aru. Ja ma ei taha täpsustada või konkreetseks minna. Lihtsalt...mingis mõttes on see kokkusattumus, et ühelt poolt halvasti, teisalt hästi. Aga tegelikult ei ole. Kokkusattumus. Sest üks pool viis teiseni. Ja tegelikult pole need isegi pooled. Ja tegelikult ei saagi ennast poolitada. Ja tegelikult ma olen omadega võimsalt sassis. Ja tegelikult...kuradi mõttekas postitus, loomulikult! ;)

...närin küüsi ja olen põnevil, et mis küll edasi saab...

..and now the bells are ringing?

2010-12-22T19:31:00.004+02:00

Ma leidsin oma südamenaeratuse taas üles. :)

erateel. endast eemal

2010-12-19T16:38:00.002+02:00

Seiskunud. Miskit vist on valesti. Kurbus on närima tulnud.

Tegelikult on see tüüpiline - jõulud ju tulekul. Selle pärast ma vist üritangi end veenda, et suvi on. Päevad ongi täis suvist olelust. Ilma igasuguse pideta mõtteid. Isegi mitte enda jaoks päriselt olemas olemist.
Endast ei ole võimalik puhkust võtta. Mitte ise. Aga praegu on mul tunne, et mulle on peale surutud puhkus iseendast. Ja sealjuures ka kõigest muust.

Äratus kuluks ära. Paanika peaks kriipima hakkama. Ja samas, tegelikult on ka nii hea.

Vasturääkiv. Ma olen alati endale vasturääkiv olnud. Kui just mõnd korralikku selgushetke esile ei kerki. Vahel tahakski olla kurbuses. Kurbuses tema suurte vesiste silmadega. :)

Olen natuke väsinud.

...aga öistes hommikutes on endiselt kõige enam elu...

Läbilõige

2010-12-13T21:18:00.002+02:00

Lumi on. Kõik teavad. Uurimus on. Kusagil aju tagasoppides. Edasilükkamine. Kümme-korda-päevas helistajad. Jõulud. Kirjutamised. Mõtted. Kokkusaamised. Naeratused. Väsimus naeratustest. Ja ikka soov neid näha. Tähti. Naeratusi. Salajasi pilke.

Kõige enam võrgutab see, mida kardad. Kontrastsus. Vastandlikkus. Midagi pole võimalik täiuslikkuseni täiuslikuks piiritleda. Ja miks peakski tahtma?

Olen laialivalgunud. Ja ometi intensiivsem kui väga pikka aega olen olnud.

Minus ei ole enam seda kõikehaaravat valu. Vahel ma igatsen seda.
Seda tunnete suurust.
Aga see tunnete suurus oli tehislik.

Ma näen rohkem. Näen inimesi, mitte vaid esmamuljeid. Näen unistusi, mis ei koosne teeseldud surmasoovist. Näen elu, mitte vaid olelust. Näen iseennast. Päriselt. Mitte vaid üht wannabe ennast.

Olen hakanud end leidma.

Ja see on metsikult hea tunne!

2010-12-10T22:22:00.004+02:00

Väike kõrvalepõige

2010-12-05T19:01:00.002+02:00

Universum paneb kõik paika. Alati pole vaja ise loogiliselt läheneda, vahel on loogika seal, kus seda absoluutselt ei ootaks.

Minu keskkooli matemaatikaõpetaja, vanem mees, ütles pidevalt, et matt on huvitav. Kes teab, see teab.
Paar aastat tagasi ja paar aastat peale lõpetamist, umbes-täpselt vahepeal nägin ma unes, et rändasin ajas tagasi. See oli kummaline unenägu, sest ei seostunud mitte mingil viisil minu hetkelise eluga. Ma polnud mõelnud ei ajast, koolist, matemaatikast, teadusest ega mitte millestki sarnasest. Detailidesse ei hakka laskuma, nii täpselt enam ei suuda, aga ajas rändasin ma liftiga noortekeskuses, kust videokaamerat tahtsin laenutada.
Ühesõnaga, seal kohtasin ma oma matemaatikaõpetajat noorena. Ja mina olin see, kes ütles talle, et matt on huvitav ja maailm on värviline.
Ja see oli minu ajarännu põhjus.

Ehk siis kuhu ma tahan sellega jõuda? Mitte selleni, et see kunagi päriselt juhtuks/oleks juhtunud - mitte seda ma ei usu.
Hoopiski selleni, et lihtsalt universum ei lase juhtuda millelgi, mis juhtuda ei tohiks. Kui ajaränd minevikku oleks olemas, siis oleks sellel oma põhjus. Kui seeläbi miski minevikus muutub ja tulevikku/olevikku muudab, siis see ehk oligi nõnda mõeldud. Aga teada ei saa me seda kunagi, sest koos ajalooga muutuvad ka mälestused. Ei tekigi sellist mõtet, arvamust, et miski oleks muutunud.

Ohjahh, ilmselt ajan ma suht segast juttu.

Lihtsalt, alati pole vaja olla kinni põhjus-tagajärg ühesuunalisuses. Võimaluste maailm on selleks liialt avar. Või liialt tõeline.
Avar ja tõeline.

Hõõguv

2010-12-04T15:43:00.007+02:00

Hõõguv. Punane vein? Soojus?
Oranžikad ja kuldsed söeleegid.

Lumi sädeleb ja külm toob nii kummaliselt palju soojust.
Hõõguvalt ebamaist.

Aga mina jäin mänguasjapoes vaatama hoopiski vikerkaarelist kuulikest. Lihtsalt vaatasin ja vaatasin ja jäingi vaatama.
Kuidas värvilised kiired sibasid ja üksteist üles keerutasid.
Tantsisid ballisaalis.
Peaaegu oleksingi jäänud sinna sisse.
It's the rainbow ball!

Jah, ma elan endiselt selles tundes, mis kõik ilusaks muudab.

...on see maailm, mis sätendab või on silmad särama löönud?..

Sõnadest jääb väheks

2010-11-26T16:16:00.016+02:00

Need luuletused. Nendes on vägi.
Neid pole ma lugenud. Neid pole keegi kirja pannud, sest kirjutavad nad end ise.

Need on luuletused, mis on osa maailma kunstist. Ilmutavad end lumes ja tuules, tähtede säras ja pimeduse pilvedes.
Looduses, mida kogeda saab vaid hingates.
End iseendaks hingates, elule avades.

Nad kulgevad tajusid pidi ja vastavad korraga kõigele. Ise vaid küsimustest koosnedes.

Hetked, mis ei kao ja pilgud, mis ei unune.
Puhtad ja olematud. Ja siiski olulisemad mistahes muust.

Millest on tehtud unistused, unenäod, unelmad, uudishimu... Muinasjutud.
Vaadata ja näha. Soovida. Täis tahtmist voolata läbi avastamisrõõmu.
Mis on olemas ja mis mitte?
Sellel pole tähtsust. Vägi ja võim, maailma keeris. Tähtis on kogeda teadmisjanu ja olla avatud kõikidele jäljeradadele. Lasta neil end kanda ja ometi ise kaasa minna vabal valikul.

Kunagi ei tea, mis ees ootab. Ühtegi sammu ei saa täielikult ette kavandada. Iga uus aste on täis põnevust, uut maailma. Sest aeg ja maailm pole enam samad. Sina pole enam sama. Ja ometi oled rohkemat kui eales varem.

Ära püüa liblikaid - vaata, kuhu nad sind juhivad.

Need luuletused haaravad unepiiril enda sisse. Rahu voogab ühes, teises, kolmandas maailmas, fantaasiates, unistustes, sinus endas.

Need luuletused annavad endast märku nõnda harva, et vahel tundub, nagu neid polekski.

Aga hingamisrütmis on ikka lootus ja tuules on endiselt õhku ja tundeid.
Maailm pöörleb edasi, ent hetked jäävad. Hetked, mil seisab kõik muu. On vaid need luuletused.

Nendes on vägi.

/lastes end kanda unetutel ööminutitel, piltidel, luuleridadel, muusikal, maailma kunstil, millest sel hetkel haarasid kaasa need luuletused.

...kuidas sulgeda silmad, kui maailm on nõnda ilus?..

Uitaja

2010-11-19T21:12:00.007+02:00

Punuvad pesakest ja loovad kodukest.
Seovad end.
Suhete ja kohustuste,
lepingulaviinidega.
Eesmärgistavad, elavad sihipäraselt.

Seavad tingimusi
ideaalsele
mehele-naisele-lapsele
sõbrale-naabrile-kolleegile.

Aga mina hulgun ikka sihitult ja
purustan peaga müüre, endal käed
pattudest mustad
ja silmad
nägemisest joobunud.

Kõndisin täna vanast koolimajast mööda ja tundsin, et selle ajaga võrreldes pole ma eriti palju muutunud. Ikka uitan mööda tänavaid. Vahel tundub, et olen kõigest ja kõigist maha jäänud.
Kui jälle võrrelda. Teistega.

Siis jälle, et nõnda ongi õige. Iga asi omal ajal.
Mina elan ikka omas ajas. Ja enda ajast ette joosta ei saa.
Maha ka ei saa jääda.

Nõnda mõeldes polegi võrdlusmomenti olemas.

Kõik on. Lihtsalt on.
Muutumises või muutumatuses.

Iseendana ja õiges hetkes.

2010-11-15T17:06:00.004+02:00

...lennates läbi enda unistuste...

Häid jõule!

2010-11-12T17:20:00.005+02:00

Õhus on armastust.

Käin ringi täielikus armunudolekus. Pideva naeratusega enda sees...
Nii nagu paar kuud tagasi mulle tänaval hüüti: hey you, smiling lady! :)

Armunud mitte teise inimesse -
armunud endasse ja maailma ja elusse ja kõike ja olematusse.

Tühjusse ja tundmatusse, loomingusse, sügisesse ja tuulde.

Õhus on armastust.

See on kas mingi püsiv seisund, tingitud sellest, et mul on õnnestunud juba veidi pikemat aega elada ilma murede ja valedeta...

Või varakult alanud jõulutunne. See on mul alati varem ära.
Nii et soovin häid jõule juba ette!

...vahel polegi hingamisest rohkemat vaja...

Öö on hommikust ilusam

2010-11-06T22:13:00.007+02:00

Ma võiksin palju rääkida kurbusest. Või ükskõiksusest. Või sellest, kuidas enda peegelduvates silmades näed vaid külma tühjust.

Ja võiksin rääkida hommikutest, mis luupainajalikult piinavad.
Või taovad rütmist välja. Või näitavad asju kaetatud värvides.

Ma ju võiksin rääkida õhtutest, koitudest, hämarikest, vahepealsetest uduhullustest. Unustatud mälestustest, ärakaotatud päevadest, lõikavatest piiridest, ühtesulanud piiridest.

Jäädagi rääkima mõtetest, mis jooksevad finišisse jõudmata, tunnetest, mille avastad alles unenäos näidatava tõe kaudu.

Kujutluspiltidest, mida on tõeliselt võimalik näha vaid korra.

Rääkida pimedusest, särasilmatähtedest. Hundiulgudest ja kuusõõridest, igatsustest ja unistustest, peos sulanud esimesest lumest või viimasest lendulaskmisest. Kriipivatest südametuksetest või hästivarjatud pattudest.

Rääkida öödest, mis panevad sellest kõigest rääkima.

Ma ei räägi.

Mõned lood väljaütlemist ei vaja. Mõned lood jäädvustavad end ise.

Igaühele omamoodi ja ometi kõikidele sellesama võimuga.
Võimuga, mis jääbki
kaasas käima.

2010-11-04T21:28:00.008+02:00

"Keep on lovin' what is true and the world will come to you,
you can find it in yourself!"

...hea on olla :)...

http://www.youtube.com/watch?v=SPUJIbXN0WY

2010-11-01T11:08:00.004+02:00

Mõtted lendavad mujale.
Sõnad kõnnivad mujale.
Neid kordama ei hakka. Ja seal lähebki neid rohkem tarvis.

...vaatan aknal breikivaid ämblikuniite ja neelan kohvist uue maailmasõõmu...

Hingetõmme

2010-10-26T18:16:00.005+03:00

Olen praegu ühes mõnusas vaatluspunktis,
võngete keskel. Pooleldi ära kadunud.

Aga siiski mitte päris.
Kuulen kõikjal vaikust, mis kõneleb nii olnust kui tulevast.
Sõnadest aru ei saa, ei peagi, ei tohigi.
See lihtsalt on.

Vaikus. Ja maailm. Viis ja elu võnked.

...esimene samm...

2010-10-22T22:05:00.006+03:00

Ääremärkused - Stepihunt

2010-10-20T17:19:00.006+03:00

Hermann Hesse "Stepihunt" (Kupar, 1993)

Inimeseks saamise risk ja hingede paljusus. Ei pane üldse imestama, et see raamat nõnda paljusid kõnetab.

I'm only happy when it rains, I'm only happy when it's complicated...

(keegi on siin pliiatsiga kohti märkinud. neid, mida minagi märgiks - nii harva läheb kokku.
selline vana paber, higine ja hingega, raamatulõhnane unistus mälestusest. või oli see nüüd mälestus unistusest?)

Kuidas on nii, et kõik mõtted oleksid justkui ära mõeldud? Hakka või Platoni mõttemaailma uskuma. Nagu oleksidki seal alati olemas, noppimiseks õigeks hetkeks õigele inimesele nagu ladvaõunad. :)

(ja omakultuuri hingepaljusus tuleb meelde)

Ma tunnen, et irooniat minus jääb üha vähemaks. Kas ma seda tõesti tahtsin, kui oma uusaastalubaduse andsin?

Ootan'd, ühest küljest inimeseks saamine, teisalt aga "intensiivselt võib elada üksnes oma mina arvel."(lk 47)
Inimene kui minade paljusus? Ei ole konkreetset "mina" ja tõeliselt ei ela enne, kui oled avanud oma meeled kõikdele minadele, tervele maailmale, hingedele, mis on osake sinust, kuid neid enda "minaks", omandiks pidada pole õige?
See vangistabki, ahistab, loob tunde mittekuhugikuulumisest ja vabaduseihalusest. Kõiksus on vabadus?

Oled nii vana, kui vanana end tunned. Muudkui jookseb ringi, aga jalad valutavad. Valu tuleb mujalt, teistest meeltest ning ununeb elukire, surmakire, äkilise tundpuhangu palgel.

Mitte kellegi elu pole paradiis ja ometi pole lugeja tegelikkuses kunagi tegelastest targem. Võib vahel vaid nii tunduda. Ja võib tunduda ka vastupidi. Aga lõpuks oleneb kõik ikkagi ümbritsevast aegruumi taustast ja nägemusest iseendast.

Äriteenija on nii armas sõna. Ja kohutavalt kasule orienteeritud.

Hindamine ja arvustamine, esmamulje järgi otsustamine. Paika panemine isegi kõike teades on ikka täielik jama küll!

"Ptüi, kurat! Habemenuga!" :)

Ära arva endast liiga palju, ehk on igavik pelgalt üks sõna või seisund.

Tantsi-tantsi, keeruta-keeruta, ära ahju purusta-purusta!

Kas kõikidel loomataltsutajatel on päriselt ka suured vuntsid? :D

"Huumor on alati võllahuumor ja vajaduse korral õpitegi te seda võlla all."(lk 187)

/minu ääremärkused ja hetkeuited, paluks mitte liiga tõsiselt võtta!
Ja kui tsitaate tahate, siis lugege raamatut, on seda väärt. :)

Keerises

2010-10-16T14:56:00.009+03:00

Ma ei pruugi saada kõigest aru. Ma ei saagi.

Vahel lihtsalt vaatad lauseid ning jääd mõtlema hoopis inimesele nende taga. Milline ta tegelikult on, oli, saab olema?
Isegi mitte sellele, mis on ajendanud just nimelt seda lauset kirja panema, vaid lihtsalt, üldiselt - milline on ta päriselt?

Ja mis on üldse päriselt?
Millisel hetkel keegi teeskleb? Siis, kui räägib teistega? Kui täidab tööülesandeid? Kui tegeleb loominguga?
Milline neist minadest on päris? Või on kõik maskid. Või koosnebki see päris erinevate nägude kombinatsioonist?

Kas pusle saab olla poolik, kui ta ainult tükkidest koosnebki? Iga tükk on tervik, tükid koos on tervik, tükid pildiks jaotatuna on tervik. Ja ometi läbivad üldist pilti jooned, mis selle katki lõikavad. Või hoopis terviklikumaks muudavad? Sest täiuslikku pole olemas...

Kas mina ise näen õigesti? Ja kas on võimalik üldse õigesti näha? Vahel on nii maailm kui ka minu vaatevinkel sellele natuke viltu. Vahel annavad kaks viltust õige, aga mõnikord jälle keeravad kõik hoopis pahupidi. Ent vahet ma teha ei oska.

Tegelikult pole ma üldse mitte sassis praegu, lihtsalt mõtted keerutavad. Uudishimu pole mulle kunagi asu andnud.

Mis värvi on surm?
Kui ma väike olin, siis tahtsin tablette neelata, et sellele küsimusele vastust leida. Tõsise kavatsusega seda pärast teistele edasi rääkida! (õnneks seletati, et mul poleks võimalik tagasi tulla :))

Consumed -
kirjutamiskeeris on mu neelanud.

...mõned päevad on head ja mõned halvad. Aga mõned
lihtsalt erilised... :)

2010-10-14T20:27:00.000+03:00

Ei, ausalt, täna olin ma väga tubli. :)
Tegin ära analüüsitöö (lk sai 12) läbi peavalu, päris hea tuli. Ma ise vähemalt arvan.
Tegelikult ma üldse postitan midagi, sest see artikkel kohvist on päris huvitav. Mõtlesin jagada...

2010-10-13T19:58:00.000+03:00

Jep, ma olin täna nii tubli. :)

Tulin hommikul üles. Mõelge vaid!
Lõpetasin Tumedaima poole. Ma oleksin seda eile teinud, kui arvuti poleks lollitama hakanud. (millegi pärast ei meeldi talle laadija juhe, selle peab alles pärast käimalülitamist sisse panema)
Vaatasin, mis kellaks homme kodutöö on vaja esitada. ;)
Käisin väljas lehti lugemas ja sügist piilumas.
Tegin internetis fotodele tiiru peale.

Jep, ma olin täna nii tubli. :)
(ma joonistaksin siia silmipööritava näo, kui ma oleksin piisavalt tubli, et uurida, mis märgistusi selleks tarvis läheb!)

/oh seda eneseirooniat! igatahes olin tublim kui üleeile...

Laaditud

2010-10-13T08:14:00.001+03:00

Alles nüüd ma tunnen, et suvi maal laadis tõesti mu akusid. Enne ei märka, kui vajadus on.

Ööd, mis olid täis udu ja tirtsusid, kuu pea igal hetkel hõõgumas.
Päevad, mis kulgesid kahekesi iseendaga, kuuma kohvi, pannkookide ja värskelt korjatud marjade moosiga.
Üksindus ja rahu oli see, mis hästi mõjus. Aeg kestis kauem, sest ma ei lugenud teda.
Jasmiinilõhnane...

Nii hea on nüüd tagasi mõelda ja sellest energiat neelata.

Sügis on kooli suhtes alati parem kui kevad. :)

Draakonipilved

2010-10-11T18:58:00.003+03:00

Vahtraninapropellerid tõstsid põristades maast üles. Aga kõik draakonipilved pahistasid ninasõõrmetest suitsu ja pilutasid kahtlustavalt oma eresiniseid silmi, päikesekiired ripsmetena ümbritsemas. Jäin otse vaatama nende unistuste sisse.

Täna need säbrutasid...

2010-10-07T11:52:00.002+03:00

Ma vihkan arvutit. Ma teen ta lahti heade mõtete ja ausa sooviga midagi mõnusalt kasulikku teha ja siis... Ma teen arvuti lahti!

(isegi interneti puudumine ei aita, maal kogesin ;))

Spirited away...

2010-10-06T15:49:00.003+03:00

Hinges on see tunne, mis kunagi vanasti, sügisel. See nukrus, tühjus ja sügavus.

Kõik muu peale tunnete ja mõtete on justkui tähtsusetu. Igapäevaelu liigub lihtsalt edasi. Mul pole vajadust sellest rääkida, kirjutada.

Bored by small-talk...

Tahaks jõuda nendesse sügavustesse, kust kunagi ammu põgenesin. Tõsta tunded üles, otsida nad hästipeidetud urgastest välja.

Julgeda vaadata nende kõikide sisse...

Öös on ...

2010-10-04T11:21:00.002+03:00

Oled sa kõndinud juulikuuööl läbi udu ja kastese heinamaa? Vaadanud suureks paisuvat kuud ning kuulatanud iga tirtsu hüüet. Kujutanud ette, et väga kaugel, ehk isegi kuu peal huikab esimene rong oma sireeni. Sirutanud oma käe ette, püüdmaks hiilgavat ööliblikat, aga sõrmed uppuvad udu sisse. Libisevad teisele poole ja igatsusest saab hetkeks rahulolu.

Oled sa astunud kesköötunnil täiskuu suunas mahajäetud taluhoonesse? Astunud läbi metsa, valge salliga end kummituseks muutes. Lugenud lagunenud tares pliidi alla kogunenud põlenud elu jäänuseid ja leidnud armastuskirja Magdale. Oled sa tundnud oma südame põksumist ja tardunud, sest kellegi soe hingeõhk õrritab su juukseid. Ja koerte haukumise peale oma mõtetest ärganud ning silmad vaatamiseks avanud.

Oled sa lugenud tänavalaternast langevaid lumehelbeid? Siis, kui öö on karge ja talv elab muinasjutus. Helbed lendavad nagu haldjatuled valgusvihus. Tahtnud jäädagi neid vaatama, enda sisse neelata, aga samas teadnud, et sellega kaoks maagia. Tajunud, et mõnd imet ei tohigi puutudes rikkuda, et see ka mälestustes imeliseks jääks.

Oled sa istunud pimedas augustiöös keset valgustamata linna? Kõndinud piki jõge ja üle peegelduvate sildade, varjudes puhunud seebimulle ja limpsinud šampust. Taevas on tume ja ainult seep hiilgab nõiduslikult, isegi enda ette ei näe. Ja oled sa siis kuulnud kaugustest kutsuvat muusikat, mis tabab iga sinu hetkelise tundevirve.

Oled sa kõndinud läbi Toomkiriku varemete, siis kui koit pole veel saabunud, aga loojang on ammu möödas? Kõndinud läbi ajast ja aja loost, hinganud sisse killukesi eelnevatest eludest ja vaadanud läbi võlvkaarte tulevasi. Oled sa sirutanud end vaatama tähti? Ja mõelnud, et kui nende kaudu on võimalik vaadata minevikku, siis on ehk võimalik ka aega ennast jälgida. Oled sa oodanud, kuni koidukiired tuleviku minevikuks muudavad ning astunud siis vaid selleks hetkeks tabatud olevikku.

Oled sa leidnud hetki, mis sinust su enda teevad?

Suured vesised silmad

2010-10-03T18:26:00.001+03:00

Milline tohutu kurbus võib inimest vahel tabada. Nõnda, et ise ka ette ei aima. Nõnda, et põhjust justkui polekski. Kurbus tuleb lihtsalt peale, surub end kurgu alla ja vaatab oma suurte vesiste silmadega otsa. Vaatab nii, et tema silmadest vaid iseennast näed, ujumas selle tohutu kurbuse sees. Ujumas nõnda, et välja ei tahagi sellest saada. Tahadki neelata alla neid pisaraid ja ängi, neelata pimedust ja valu. Sukelduda üleni kurbuse sisse.

Ja see võib igal hetkel juhtuda. Siis, kui naeratad ja räägid midagi lõbusat. Kui lendad, jooksed, tormad tuulena ringi. Siis, kui oled õnnelik. Üks ei välista teist ja üks põhjustab teist. Või vastupidi. Kurbus tuleb ja tabab.

Tabab hetkekaupa, mälestuste ja inimeste kaupa. Tabab lihtsalt ja korraks, tabab aru saamata, miks. Poeb hinge ja kõnnib seal kõik käänud läbi, jäljerada järel. Jäljerada pisaratest, võltsnaeratustest, vihapilkudest, pettumusetorgetest, katki rebitud mõtetest ja tunnetest.

Kurbus tuleb ja läheb. Jätab järele jäljed ja lubab uuestigi külastada. Sina kurbuse sees ja kurbus sinu sees. Tuleb ise. Läheb siis, kui sina lubad. Kui enam kurbusest kinni ei hoia, tema tahab ka vaba olla. Külastada teisi hingi ja hingetusse süstida tunnet.

Kurbus oma suurte vesiste silmadega laseb olla sina ise. Ja kui valmis oled, siis lase tal minna. Tema jäljed jäävad, mälestused ja tunded jäävad. Ja need aitavad edasi, aitavad päriselt ja läbi enda viimaks siiralt naeratada.

2010-10-02T12:45:00.002+03:00

Kes küll sellega hakkama sai? ;)

Tunnistage üles, on karistus kergem!

/ütles detektiiv kahtlusalusele, kui kõik muud nipid süüdistuse esitamiseks olid vett vedama läinud...

Sleeping rain

2010-10-01T17:52:00.000+03:00

Sügis on värviline.

Mulle meeldib hall sügis. Täis vihma klõbinat ja viskisõõme. Vihmaga tuleb alati palju häid mõtteid. Või lihtsalt teistsuguseid, hinge ja omaenda eluga. Juurdlevaid, analüüsivaid, metsas ringi luusivaid ja halliks hundiks maskeeruvaid... Inspiratsiooni, mis rebib seest kõik lõhki ja jääb. Jääb nii kauaks meelde, et isegi ühestainsast sõnast hakkab valus. Või ilus. Või nõnda tühi, et uus algus on käega katsuda.
Hall vihm paneb teksti elama.

Värvid panevad ennast elama. Ja nõuavad šampust. Kihisevat nagu värvide sees magav vihm. :)

/aga värvilisel sügisel on selge taevas ja mitmes värvis kiiskavad tähed!

Lükkame hoogu juurde!

2010-09-24T11:05:00.004+03:00

Ma ei ole tavaliselt inimene, kes oma unenägusid kirja paneb. Saati siis veel avalikku blogisse...:)
Aga - seda ma ei saanud endale jätta!

Ühesõnaga läksin mina hommikul tööle ja otse pea kohal nägin sellist kolmnurkset-trapetsikujulist pilve. Nägi kergelt välja nagu laev. Ja ausalt, mul pole hiirtega pistmist olnud juba mitu nädalat, ei läbi ekraani ega päriselt.

Une juurde siis. Või täpselt selle väikese osa juurde.

Taevas olid triibulised pilved. Kohe päris säbrulised, aga pime oli. Lennukitest need polnud. Vaatasin mina ja muudkui vaatasin neid ja nägid välja nagu raudtee. Natuke. Ja siis näen juba lähemalt, et pilvelaeval on hunnikute viisi rotte. Mustmiljon, kui soovite. Koondusid lõpuks kõik äärtesse ja kuskilt kostus hüüe:
"Lükkame hoogu juurde!"

Ja mina muudkui mõtlesin, et kui taevast juba rotte hakkab sadama, siis on viimnepäev lähedal! :)

(muidugi, faktiliselt nad ei sadanud, ainult kimasid edasi.)

Nõnda ma siis alustasin oma päeva.... :)

Ausus

2010-09-22T15:37:00.002+03:00

Ma hakkasin taas päevikut pidama. Seda päris päevikut, pastakaga kaustikusse (viimasel ajal kirjutangi palju pastakaga).

Miks? Sest ma tunnen, et ma vajan, et ma tahan, et ma pean olema kusagil läbinisti aus. Iseenda pärast. Rääkida kõigest. Varjamise ja valedeta. Ükskõik kui väikesed või suured need ka poleks.

Ma pole seitse aastat päevikut pidanud...

Elu liigub kuidagi mõnusalt praegu.

...püüan värviliselt aja lugu täiskirjutatud lehti ja lennutan need sügisesse vihmapuhtaks...